come r a i n or shine

kui ma hommikul silmad avan, siis näen otse aknast välja. täna sadas lund. esimest korda mu selles elus. ma arvasin, et ma ei taha kuuldagi talvemöllust, aga nüüd on põues kuidagi hell ja soe. ehk sellepärast, et jõulude tulekuga saan ju lõpuks koju. ja koju pole ma kunagi nii hirmus palju tahtnud. kõik tundub siit kaugelt nüüd pehme ja hea. nagu pesa roosast vatist, kuhu saab pugeda maailma eest. sest just maailma ma taga ajan. aga nagu kullimängus ikka, kõik käib kordamööda. kord jookseb ta minu eest, siis mina jälle tema eest.

kodutunde soojuses kuulasin täna hommikul ehalat. laulsin eesti keeles. ja mõtlesin kui vedanud mul on. ehmatasin margareti ehk oma emotsionaalsuse ja kolme pisaraga ära. aga ma tõesti olen õnnelik. mu kallid mu armsad. te olete mu muusikas. kogu aeg siin minuga. nagu ma ükskord lugesin. siis unustamisel pole mõtet. ja kogu mõte on unistamises.

esimese termi lõpuni on jäänud nüüd suur finaalmäng. kolm nädalat tõestamiseks, et now ive got the blues. jah, mind on selle lühikese ajaga voolitud mitmetahulisemaks ja varjumäng on tõesti rikkalikum. ma kuulan muusikat teisiti. alustan ehk isegi teistest asjadest kui varem.

enne ehk mõtlesin nii, et meloodia see esimene pilk ja attraction. siis sõnad see vahukomm šokolaadimusi sees. nüüd on igas loos nii palju rohkem kui luule ja viis. see on kuidas veri voolab, kust mõte on pärit. kiht kihi haaval võid ühest teosest koorida välja saladusi, mis su endale võidavad. poetry is my blood flow, jah chuck. and beibi how blue can u get.

kuna testid on tulemas. siis kuulan hommikust õhtuni vaid suuri nimesid, tänu kellele meil üldse muusika nii on nagu ta on. eksamineerin end ise ja üritan eristada john lee hookeri sügavust muddy watersi tumedusest. teate, et isegi elvis. there`s so much more. ma mõtlen sellele, et nüüd me pingutame, vaevleme,keerame igasuguseid nuppe ja ühendame kaableid, et leida saund, mis lõikaks inimeste südamesse. aga need mehed-naised sündisid sellega. nad elasid selles. omaenda kõlas. muddy watersi mürises ju vähemalt sama tumedalt, kui traktor, mida ta põllul töötades juhtis. Howlin Wolfi traagiline kärin annab ehk kõige ligilähedasema tunde pikkadest päevadest sharecropperina. ma pole enam kunagi sama.

mmh, ja siis need uskumatud daamid. Aretha, Ella, Nina ja Billie on igapäevased sõbrannad metrooreisidel. koos me mõtleme, milline võiks olla kevad marsil või lausa jupiteril. oh come rain or shine, ma jään.

ma olen enda jaoks välja töötanud meetodid, mis toimivad. kas või laupäevad koolis harjutamas või hilisõhtused blues-i maratonid. siis kuna meid õpetatakse sightsingingus kiirelt intervalle tabama erinevate viisijuppidega. leidsin enda jaoks suurepärase meloodia puhta kvardi eristamiseks. tõntõtõntõõ tõtõtõõ. a-team, beibi. hihi, ma olin päris uhke selle avastuse üle.

eks, tumedaid toone on ka kooliellu lisandunud. aga teate, ma ei hakka sellest praegu rääkima. sest kõik hea kaalub niikuinii üles. ja kõik halb juhtub põhjusega. ma niikuinii õpin.

stay happy

wouldn`t have it a n y other way

sellise bluusiliku tõlgenduse tegime meiegi eelmise nädala tunnis .

Eile oli viies. Viies november. See number on mul põues. Safe and sound. Möödas on ka tormiline viies koolinädal. Ja nüüd olen troubled. Natukene. Kuidas siis veel end tunda, kui sinu tore souly souly õps ütleb, et ta on frustrated meiega. Sest me ei ole bluesy enough. Ma ju püüan. Ausalt ka. Keerutan ümber selle üheainsa noodi viis aastat enne maandumist. Aga ikka not bluesy enough. aga mis siis teha. Ma ei saa olla mitte mina. Sest muusikat ära ei peta. Oo ei.

Soul and jazz workshopis laulsime marvinit. what`s going on. Esimest korda tõttasin julgel südamel mikrofoni taha e s i m e s e n a, et panna end proovile. Kuna selleks ma ju siin olen. Have heart and no fear. Ja siis lalalaa. Kõik tegin valesti. Nagu selgus, siis kui teine laulja tulle visati. Et tema ei teeks nii nagu tegin mina. Ütles austatud õppejõud. No tere hallo ja kõik. Ma olen siinsamas. Ja võtaksin heameelega õppust. Kui ainult lastaks. Võib küll mulle otse öelda, kui s* olin. Aga kõik see susservusser selja taga. what`s going on.

Niisiis. Meil hakkab esmaspäevast reading week. Ja see tähendab seda, et hirvoja bookis endale igaks päevaks klaveri. Ma siis harjutan; teen kõik, mis suudan. Nii, et früügiast miksolüüdiani you wont get me. Ja siis, kui ka ei. Siis ausalt. Ma hakkan heavy metalit harrastama. Suva kõik tehnika ja suva fraseerimine. Ok-ok asi pole nii hull. Ma püüan.

Ooh aga õnneks õnneks. Meie tore armas bänd kulgeb oma teed. Sellel ilusal alleel. Jah. Cam, tutor, oli meiega väga rahul. See on mu see granaatõun nädalas. Vitamiinipomm mu muusikas. Kuna umbes v i i e nädala pärast peame tehtud tööga üles astuma. Niisiis vaikselt koostame 20 minutilist set-i.

Praegu on mõttes `Soul man` sam & dave-i esitusest. Mis läheks sujuvalt üle `Mr big stuff` nootidele. ms Jean Knight-i hitt. Siis on break it down with `pick up the pieces`. Suurejooneline instrumentaal pala. Kus meie txakoga saame veidi räppida. Sellele järgneb minu lemmik. James Browni `It`s a Man`s world`. Mul on au olla Preili Diaze backing vocals. Kui publik on pahviks löödud ja nende südamed maas lebavad. Siis ma korjan need üles up-beat looga `Philadelphia freedom`- T I N A TINA TINA !! !! lõpetuseks. Ühislaul. TWIST IT SHAKE IT SHAKE IT SHAKE IT SHAKE IT BEIBEEEEE. Ray charles feat. Blues Brothers – Shake a Tail feather.

Olgu nii. Koolipäev sa läbi. Istun Eat-is hõõglambi all soojas ja naudin oma lattet. Mu meelest on siin nii pime. Pimedam kui eestis. Aga see on nii c o o l. Kõik tuled on justkui Maale langenud tähed, mis puude okstesse takerdunud. Et siis ma ootan teid, siin tähesajus. Tulge juba! Kohv jahtub.

Tõsta käsi, kui tead, mis tunne on kirjutada laul, luuletus. Joonistada, voolida, maalida, lõikuda. Nii, et tunned hetkega end kordades kergemana. vabanenud mingist raskuset. Hea siis, et gravitatsioon sind veel kinni hoiab. Minu jaoks on iga uus laul uus lehekülg. Õigemini. Pärast vaatlemist, analüüsi ning töötlust. Pärast sadu valesid sõnu ja akorde. Kui tuleb välja see päris õige idee. Pea on tühi, süda kerge ja meel erk. Ja ütlen endamis: that`s that, im done. Siis on uus leht. Põnevusega ootan, mis järgmisena. Jah, ma kirjutasin pool tundi tagasi laulu. Mis on oh oh oh.

Oo ja milline kätemeri.

Honeyhoneys,

laulmisteni!

n o w its all i`ve got

Kujutlege. Sõidate metroos oma hommikusel teekonnal kooli. Ilm on nutune ja kurnatud nägudega inimesed tuiskavad sinust mööda justkui oleksid nähtamatu. Jah, siin miljonihinge linnas tekib aegajalt sedamoodi tunne. Sinu sädelev ja roosakarva london dream helgib miskipärast vastu hallimates toonides. Sa teadsid alati, et see saab olema raske. Aga keegi ei öelnud, kuidas see su peale vajub. Nii palju väikeseid detaile, millele on vaja pühenduda, et kogu kellavärk õlitatud saaks. Energiat neelab siin kõik.

Nii lähme nüüd selle taustapildiga tagasi metroosse.

Ja sa vannud endale, et üks päev. Järsku hakkab su põlv nõksuma. Kaasreisijast meesterahvas kuulab natuke kõvema volüümiga hitlaulu like a virgin. Oh, see oli naeratus seal. Vaatasime inglise daamiga tõtt ja itsitasime pihku. Naine uurib mehelt, kas too on madonna suur austaja. Mees naeratab ja ütleb, et eks kõik salaja ole, aga et see tema töö. Ma teritan kõrvu. Jah, produtsent. Luust ja lihast; minu kõrval kuulab diskot. Naine väljub Kenningtonis. Liis, miski pole kokkusattumus. Ja kõik on kõik. Eriti veel kõike väärt.

Ja kui sa tunned, et asjad niikuinii on allamäge veeremas. Siis võid sa üllatuda, kui palju julgust selle naha all peidus on. Jah, ma koputasin mehe õlale ja tutvustasin end lauljana. Jah, ma sain visiitkaardi ja soojad sõnad, mis taskusse pista. Päike tuli välja. Jõudsin kooli.

Järgmise nädala esmaspäeval käisin stuudios. Tibatillus hubases kodustuudios. Vaatasin end kõrvalt ja mõtlesin, et see pole kindlasti kohe mina. Produtsent (edaspidi P) oli kuulanud mu lugusid ja tahtis MINU lugudega töötama hakata. Wow. Tema meelest oli mu hääles midagi, mida pole veel olnud. Ma olin hämmingus. Kooritüdruk liisist on saanud eristatava häälega laulja. Kuigi mu ebakindlused jäävad, siis kaks esmaspäeva klapid peas teevad hävitustööd minu suure küsimärgi kallal.

Ja ma talun kriitikat. Ma talun pinget. Ma mängisin klaverit sõrmed värisemas. Aga ma tegin selle ära. Ja nüüd olen teel recorded delivery – copyright hirvoja, liis. Five pounds. but hey, music has no price.

Mul on nii palju, mida kirjutada oma lauludesse. Aga see on seda korda raske ka. Vähemal P ütleb, et hit album, this is. Nii nii nii palju kõike. Et ei teagi, kuidas mõelda või olla. Ma siis lihtsalt. Keep swimming.

mul oli sünnipäev. ja see päev oli üleni muusikane. minu bänd kinkis mulle imelise esituse james browni man`s world-ist. silmad märjad ja meel hell. selle peale tükeldasin dairymilk šokolaadi tahvli ja minu saksimehed ning kitarripoisid said tükikese mu rõõmust. txako viis mu siis kohvikusse ja ostis vahukoore-maasika-kiivi-virsiku-kirsi-viinamarja-küpsise korvikese, mille mulle happy-brithday-dear-liis saatel üle andis. oh, lovely, i must say.

Margaret Kelomees on üks suurepärane neiu! tahtsin veel öelda.

ja nüüd muusikanurk. ma armastan seda lugu. see on nii. ja nutame nüüd koos.

love u.