glamour of the g o d s

1. sõin täna hommikuks coco pops moons and s t a r s. what could be better, eh.

2. mu armas tore roosa beebi arvuti ütles mõneks ajaks üles, põhjendus mu eemalolekule.

3. ja möödas see ongi. minu suur teine esimene kontsert. teate. süda värises sees õnnest. hingepõhjani liigutatud, kõik need head inimesed. ligi kuuskümmend korda kaks silma ja ruum sädemetes. jah, muidugi liis kogemata vajutas let me in-i ajaks alla nupu

t r a n s p o s e, ja ühest helistikus loos sai kaks. selle apsu nimetasime kaasaegseks kunstiks. sellegipoolest oleksin tahtnud tol hetkel maapõhja vajuda. kuid nagu minu suurepärase bändiga ikka, me suutsime tõusta tuhast. minu beebi. minu põhjus. minu eluarmastus. minu muusika.

4. kahekümne kuuendal novembril läheme s t u u d i o sse. ja päriselt seekord. plaani on võetud EP !!! ja teile, mu kallid, ütlen veel. idee muusikavideoks on sündinud selles pööras peas, mis mu õlgadel.

5. siis ma veel ikka imestan, kuidas mõned. kahtlevad. mu valikutes. see ongi nüüd see koht, kus ma olen otsustanud ja nüüd peab tööd ja vaeva nägema. this is it. this is my life. ja ma ei jookse selle juurest ära. lihtsalt seepärast, et minu valik võib olla hirmutav. või riskantne. i wouldnt have it any other way. see torm ja möll on just minu rahutule loomusele. aitäh. niiet palun. see ei olnud vahetusaasta välismaal või väike nooruspõlve kogemus. see on minu päris elu. ja mina arvan, et on pigem põhjust olla uhke kui vangutada pea. kolm bändi, diplom, tutvused, kogemused. minu meelest päris okei.

6. käisin oma koolikaaslase ja nüüdse taustalaulja eliniga national portraid gallerys. oo jaa ütlen ma. glamour of the gods: hollywood portraits. mmh. see näitus innustas mind jälle kaamerat haarama ja leidma uut ja huvitavat. lihtsalt. kuidas mehed olid härrasmehed ja naised olid leedid. võluv ja intrigeeriv, kõik korraga. kannaksin küll siidkleiti ja pitskindaid, tumepunaseid huuli ning lokke õlgadel.

7. ma armastan oma tööd. päriselt. see on super tunne. ma pole varem kunagi sellises olukorras olnud. ja mõtlesingi. et kuidas inimesed elavad. ja töötavad. ja armastavad seda. siiani ei ole minul küll sellist armastavat kogemust olnud. (muusikatöö ei ole s e e töö). brixton academy on super. jah. klubiõhtud on kohutavad. kõik ujub õllest, higist ja. kümneminutine paus kulub tualeti järjekorras seismisele. pluss enamus inimestest on ainete mõju all. aga sellegipoolest. siis kui on normaalsed kontsertid. ma naudin kõike. pint või double JD with coke. kõik on tore. ja mu jalad võivad valutada või mul on palavik. siis see lava ja 5000 inimest kaasa laulmas. minul olid pisarad silmas. tahan seda. tahan seda nii väga.

8. järgine nädal p o c al kaks uut esinemist. hurraa. ma räägin teile nüüd, kuidas näeb välja üks kontserdipäev. ma ärkan tavaliselt siis kümne ajal. hommikuks midagi kerget, kas krõbinad või jogurt. või mõlemad. ja palju palju vett, et hääl valmis seada. siis tunnike soojenudsharjutusi. millele järgneb kerge klaveripooltund. mina, txako ja elin saame tavaliselt tund enne soundchecki kokku ja arutame kõik lood veel üle. seda klaasi veini või tassi kohvi kõrvalt. siis tulevad poisid ja me hakkame asju üles panema. kõike lusti ja rõõmuga, hihi. soundcheck võtab kaua aega. sest kõik tahavad kõike. ja õnneks, oh õnneks. oleme kõik perfektsionistid. peale soundchecki läheme tüdrukutega poodi ja sööme paar puuvilja, salatit. poest haarame tavaliselt kaasa ka pudeli. siis seame end bändiruumi sisse ja pakime lahti oma kohvrid. txakol on leopardimustriline ja minul sini-punane. elin suudab olla kompaktsem. meik ja soeng. ja siis soojendusbändid. veel klaasike, natuke suhtlust. thank you for coming. no, im not nervous. yes, im so excited. ja siis magic and wonders. kas nüüd näete, miks ma seda nii väga armastan :)

kaheksa sai täis. minu ilus õnnenumber. ja sellega ma praegu lõpetangi. täna on noah and the whale ja siis proovid ja siis 21. kirjutage mulle ka endast ja elust minu kirjakasti.

olge kullapaid, kullakesed

teie liisu.

in space no one can hear y o u scream

treening läbitud. leping allkirjastatud. passikoopia edastatud. nüüd töötan academy music group-i heaks. ja hea meel on tõesti. isegi kui alles täna öösel näen, kas on hea.
põnevil ja hirmul. teate ju küll, neid esimesi tööpäevi. aga ma arvan, et halb ei saa see olla, et seekord tõesti väga ootan. sest eelmiselt esimesel tööpäeval saatis mind lihtsalt tuim kohusetunne. ei mingit sära silmades. eks näis siis, mis nüüd saama hakkab.
noah and the whale, hurts, bombay bycycle club, friendly fires, the kills. tulge tulge. ja tulge ning ostke siidrit kah.

oh ja ma seisin sel laval. ma ütlen. sellised paigad jätavad su hingetuks. sest sa tunnetad tuhandeid ja miljoneid, triljoneid helivõnkeid, mis läbi aastate on nende seinte vahel oma kohta otsinud.

heli ja selle koha otsimisest veel nii palju.
minul on nüüd barbicani raamatukogu kaart ja ohoh, see oli minu jaoks järjekordne suursündumus. motowni soulist mozartini, broadway muusikalidest itaalia ooperini. kõik minu käeulatuses. laenutasin raamatu the voice doctor. juba seepärast, et see pagana kurgupõletik ei lase mul olla. ja nüüd ma siis loengi, mida doktor arnold maran räägib. larynx, vocal cords, molecules, inner ear, ligaments, muscle control, mucosa, resonating chamber. jah. see kõik on nii hirmpõnev ka veel kõigele lisaks.

no one knows how cats purr. we know that they purr when they are content. it was thought that they were so relaxed, they opened their vocal cords and allowed the upper part of their larynx, the first resonating chamber, to come together and vibrate when the air passes through. this would have seemed a reasonable explanation but the sound goes on when the cat is breathing in as well out. this also would be acceptable provided that there was a break in the purr as the cat changed mode from breathing in to breathing out. this does not happen. so basically no one knows how cats purr.

jätkame. kirjutasin lõpuks ometi sõnad loole, mis sai alguse juba kaks-kolm aastat tagasi. kui mitte rohkem. zoey with them sailors. kunagi sain jõuludeks brassai fotoraamatu. see läks mulle väga hinge. piltnik oli suutnud fotodele jäädvustada tohutu hulga kirge elu vastu. Paris de nuit, esimene fotokogu. sealt pilt nimega conchita with sailors, kohvikus nimega place d`italie. mulle jäi see millegipärast meelde. ja üks hetk ma leidsin selle oma mõteteriiulilt taas ja hakkasin kirjutama lugu zoey with them sailors. sest nimi conchita ei ole kõige meloodilisem. üritan sõnadesse panna võimalikult palju sellest ajastust. mitte et ma kunagi saaksin seda päriselt mõista. aga filmid, raamatud, muusika, pildid ja veidi ajaloo tunde ehk aitavad mind teeotsa peale. eks ma siis ütlen teile, kui olen suutnud need sõnad ka viisistada.



eile tutvusin mehega, kes on ülekeha halvatud. ise, oma hea tahtega saab ta vaid rääkida. ülejäänu jaoks on ta keha alla andnud. jah, ma ehmusin alguses ikkagi ära. ja mul oli häbi sellepärast. aga ma pean veel õppima.
ma istusin south bankil, lugesin oma raamatut ja ta sõitis oma rattastooliga minu kõrvale. alustas arvamismängu, et kas ma prantsusmaalt või itaaliast. ma tõesti ei saanud aru, miks ja mis. aga siis märkasin tema hooldajat. hästi elav ja armas naine. vaikselt hakkasime siis kolmekesi vestlema. sellest jutuajamisest kujunes üks südamlik kuid traagiline pooltund.
tuleb välja, et too meesterahvas oli ise kunagi muusik. laulja ning kitarrimängija. kuidas taa rääkis muusikast. armastusest inimeste vastu. maailma ilust. ma lihtsalt. jah, mul oli häbi ja piinlik oma murede pärast. mul oli häbi, et mul on kõik ja ma olen sellele liiga tihti pime. mul oli häbi, et inimestel meie ümber oli kõik, aga nad on liiga tihti sellele pimedad.
ta teadis nii palju muusikast ja lauljatest ja elust. ning et siis see suur, armastav süda on vangis kehas, mis ei taha olla.

järgmisel hetkel nägin muusikut cee lo.
siis leidsin end buckingham palace-i pargist. seal märkasin väikest jaapani meest, kes kõigest väest üritas oma trompeti noote seada. ikka üldse ei tulnud välja. ja minu jaoks oli see kõik äärmiselt armas. kaks inglise härrat kõrvalpingil itsitasid südamest. ja meil kõigil oli mingisugune suhtlus käimas. koos naersime, sealhulgas väike jaapanlane. ta naeratas mulle pärast väga musta c nooti ja ma lubasin talle, et see läheb paremaks. just dont give up. me kõik neljakesi jälle itsitasime. selleks ajaks oli meiega ühinenud ka noorpaar, kes olid lõunauinakult ärganud.

mulle meeldivad sellised päevad. palju ilusaid väikesi hetki. et jälle mõista, kui tänulik sa oled.


big love ja ärge unustage

s t a y h a p p y!

this and t h a t

kui aasta tagasi oli flat-hunting teemas, siis täna on see nii yesterday. job-hunting kütab kirgi ja täidab mu päevad põnevuse ning seiklustega. kes otsib see leiab.

alates national theatre-ist kuni brixtoni starbucks-ini olen oma näopildiga cv-d üle linna laiali puisanud. jah, ma oleks võinud baaris edasi töötada. jah, ma oleks võinud siia kalaletti müüjaks minna. jah, ma oleks võinud saj-ile vastada, ja tema cleaning-ladyks hakata. aga vot ei teinud seda kõike. sest ma arvan, et pärast eelmist aastat. see aasta võiks tulla ladusam. ja ma väärin seda. niie tatataa reede-laupäev proovipäevad brixton o2 academys. see on suur hurraa, kui keegi kahtles. võite plaksutada või jee hüüda. ja kui mõnel tupsul on teadmata see. siis ja, mina tahan oma bändiga ka sinna lavale jõuda. seega, you never know who you might end up meeting, sellest haaran ma küll kinni. ma lihtsalt loodan südamest, et see töö on elujaatav. sest töötunnid nii väga pole, aga praegu ma ei kurda.

jätame nüüd need tõsised jutud. ja räägime kui tore mul olnud on tegelikult. pärast seda kahtlustest nõretavat postitust eelmisel nädalal, tuleb teid nüüd taas roosadele pilvedel tõsta. mina olen jälle seal. jah, vaatasin disneyt. jah, laulsin ja tantsisin. kuigi mul tegelikult ka oli kurgupõletik. jah, palusin ingleid. sealt see kõik tuleb. muusika ja tähed, aitäh.
meil oli palumbo and the funk-iga kontsert. tead, see oli esimene selle bändi esinemine, mis mulle päriselt korda läks. kui hea kuuluvustunne see oli. mul on siin häid inimesi, nüüd ma tean. niiet ärge muretsege minu pärast.
veelgi enam, avastasin täna kalendrisse vaadates, et oktoobriks-novembriks on juba ees ootama s e i t s e esinemist. kas pole tore. this will keep me busy.
pluss meil tuleb bändiga fotoshuut ja lindistamisperiood.
ma hoian teid kõigega kursis, armsad, l u b a n.

mina käisin pühapäeval jalutamas. ja täna jalutamas. mööda londonit. seda avastamas ja pildistamas. olen vist viimaks õppinud ära selle, kuidas iseenda seltskonda nautida. ma olin eelnevatel kuudel hirmus tülis endaga. aga siin, thames-i kaldal istudes, me vist sõlmisime nüüd mingi rahu. vaherahu. sest ma tunnen end ja isennast. viskasin mündi vette ja soovisin põhjanaela suunas. teie kõigi ja enda eest. kõik saab korda, ma tean. ja ma ei jäta oma võitlusi mitte kunagi. ilusa ja hea eest. muusika eest. when it comes to that, im a lioness to the end.

ja kõige tipuks, pühapäeval lähen disney paraadile. oojaa. mis siis, et reede-laupäev on tööpäevad 9pm til 6 am. ma l ä h e n sinna!
ja siis mul on ütlemata hea meel, et robert ka nüüd siia tuli.

mõni asi veel.

mulle meeldib, kui ma ärkan hommikul üles, ja näen enda randmel eelmise õhtu kontserdi templit. see tähendab, et ma päriselt olin kuskil.
mulle meeldib, et kui pimedas üle milleniumi silla jalutada, võib näha london eye klaaskapslites ühte valgussähvakat teise järel. see tähendab, et keegi kuskil jäädvustab ka seda õhtut.
mulle meeldib, kui ma olen enda eest sahtlisse peitnud šokolaadi, ja siis selle taasavastan. see tähendab, et ma natuke ikka hoolin endast.
mulle meeldib, kui ma suudan kurva inimese naerma panna. see tähendab, et minu hullusel on põhjus ning eesmärk.
mulle meeldib, kui ma taban midagi imelist pildile. see tähendab, et iga päev hoiab endas üllatusi.
mulle meeldib tanja juures lapsi hoidmas käia. sest tanja annab alati nõu ja teeb head kohvi.
mulle meeldib elada roosas mullis. sest siis see on päris.
mulle meeldib vaadata samu multifilme uuesti ja uuesti. sest siis need on päris.
mulle meeldib laulda. sest siis ma olen päris.
minu lemmik paik on lava ja lemmik söök šokolaad.

musid ja paid,
räägime pea.
ps. minu emmel on täna sünnipäev. niiet kuulame kõik seda.

magic a n d wonders

i hope we are never too old for fancy dresses, bows, ice cream and fairy-tales.

and where do you think the stories come from then

you make them.

back back im back

täna tulin ma tagasi. täna läksin ma tagasi. tagasi seal, kus unistused täituvad, purunevad. kus saadakse õnnelikuks, õnnetuks. kus leitakse, kaotatakse.

võin nii palju öelda, et täna on olnud üks veider päev. terve aastajagu emotsioone olen pidanud kannatama selle segase pea tõttu. selgitan. kell 11.40 tallinna lennart meri lennujaamas lennukile istudes olin mitte midagi ütlevas meeleolus. selline niisama olek, ja ega vist päriselt aru ei saanud, mis toimub kah. istusin lennukile ja mõnus niisama jätkus. veidi turbulentsi, ja minu süda rappus paigast, sealt kus oli hea rahulik. maandumisest rääkimata. ja see oli minu elu hirmsaim. lausa nii, et palusin teiste ja enda eest. tegelikult oli kena ilm ja pluss 19 kraadi. aga ju siis oli see selline sümbolistlik maandumine. tagasi raskele teele, mille olen ise endale määranud. oleksin tahtnud kellelgi lihtsalt käest kinni võtta. aga naine minust paremal oli paistes ja kuri. mis ma siis ikka.

kui jalg kindla maa peale sai, siis ütles taas tere tuttav rahu. sinna jääb tund aega kohvritega koperdamist. sellel ma pikemalt ei peatuks. nädala trenn sai tehtud. rongis london victoria suunas avastasin, et väljas on vapustavalt ilus ilm. ja siis avastasin, et ma ei tahaks mitte kuskil mujal olla praegu, kui just siin. siin rongis. oma mangomahla ja mõtetega. ütlesin endale, et nüüd olen invincible. ja quote-isin mõttes walt disneyt. if you can dream it, you can do it.
ohkasin sügavalt ja uskusin ennast täpselt clapham junctioni rongipeatuseni. kui ma lõpuks metroogabrixtonisse jõudsin, siis muutus kõik taas.

värskete puuviljade ja toore liha segunenud aroomid brixton marketilt tuletasid mulle nii palju meelde. see ei ole selline lõhn, mis meeldiks. ja isegi oh-mis-ajad mõttes ei meeldi. sest ma tahaksin jälle uuesti alustada. aga sel hetkel tekkis tunne, et ajan vana rida edasi ja sinna ma jäängi. hirmus halb hakkas. suure suhtumisega mustad ja kfc paberkotid tänavaäärtes ei teinud asja paremaks. kui siis mõni väike šokolaadisilme tibu naeratas, oli toredam. aga üldiselt ma mõtlesin, kui tore minu enda päris kodu on. ja kui ilusad on eesti inimesed. siis mõtlesin, et aga nüüd peaks ju see ka minu kodu olema. või noh. üks hetk ma pean ju otsustama nii. nii mõtiskledes olingi „koduukse“ taha jõudnud. kõik oli täpselt sama. väljaarvatud minu toa seinad, mis nüüd kollasega üle võõbatud. vaibal on ikka see pooleteisemeetrine must lohistamisjälg, mille ajalugu siiani ma ei tea. läägemagus toa lõhnastaja on seina pistetud. ja õlipritsmed on ikka pliidi kohal. sama vedelseep ning mürin akna taga ( tundmatu masin). see pole halb ega hea. lihtsalt ma tundsin, et pean saama ära. pead tuulutama. võtsin oma one-day travel cardi ja sõitsin london bridge-i.

alustasin oma tavapärast jalutuskäiku south bankil. kõige lemmikum toredam parem london on nii. kohv ja tuled ja pliiats ja paber ja thames. tean, et see oli kõigest üks päev. aga vahel kestab üks päev liiga palju hetki. homme olen parem.

olge teie ikka armsad.

we s i n g jazz

http://www.youtube.com/watch?v=fCsNg6XB3dg

discipline.
s o u n d placing.
f e a rless interpretation.
all-important matter - breathing.
awareness.
intelligent manner.
prepared spontaneity.
sophisticated i m p rovisation.
p a s s i o n.

nõnda tuleb laulda jazzi, järeldasin mina pärast viit hirmpõnevat tundi raamatukogus. usaldusväärsed daamid ja härrad aitasid mul mõista jälle paremini. tahaks skättida. nii et tolmab. piitsutada üles tähestik ja veidi tõsimeeli lõbutseda. teha jazzi. aga see on rohkem mu peas, kui südames. ma lihtsalt tahan kõike. ja ma tahan minna pika tee.

ma loen teile: mind you, i think a little scat goes a long way. cutting across octaves; perhaps at first soaring skywards then descending in a flurry, scattered notes. at its worst this is something that can sound pretentious, at its best it can be an awe-inspiring cascade of sound.

see juba kõlab muusikana. oh ma ei saa paigal püsida. ma võtaks oma tamburiini ja ma läheks. aga siis ma mõtlen, et olen ehk olnud liiga õnnelik, et nüüd saaks minna õnneks. ega ma ei kavatse selle taha peitu pugeda, aga lihtsalt. mõtlen. see teeb mind vahetevahel tänulikuks raske aja ees. siis on mul midagi ette näidata, kui läheb saatuste määramiseks. mina nägin ka vaeva. ma ei tahaks kingitust, mis kukuks sülle. ma tahaks kingitust, mille olen ise välja teeninud. see oleks siis rohkem nagu palk, küll. aga palk käib kah.

õppisin midagi täiesti uut ka:

VOCALESE – is the setting of words to a previously improvised instrumental solo or ensemble passage. Notwithstanding the fact that it often places great demands upon a singer`s deftness and fluidity, especially when the instrumental solo is fast and note-heavy.

käisin eile inspiratsiooni jahtimas. tegin paar proovilasku, läks õnneks. tate modern, latte ja 20 soojakraadi tundusid hea saagina. alustasin uue laulu, kahega. finally. kuigi olen kenasti puuri pistetud vanadega. seal on oma kuuskümmend rida, mis otsivad kodupaika. nutavad taga õiget taktimõõtu ja bassline-i. aga mis ma teha saan. ma ka nutan taga.

aga tagasi sinna kohvi ja tulistamise osasse. kaks tundi tantsisin silmadega mööda pintslitõmbeid. kaks tundi käivitasin mootorit. ja kus nüüd alles vurab. teeb sama kõva hääle kui minu brixtoni magamistoa akna alune masin, mille vajalikkust ma pole veel mõistnud. eks targad mehed teavad.

brixtonis on muide tore. enam ma ei karda kalamehi ja musti öid. in da hood. look, ma, im dancing. pühapäeva hommikuti avan akna, et kuulda elus ehedat gospelit. ma ei kurda küll, mis siis kui seal arvatavasti ei laula sam cooke ja teised, siiski tundub see millegi tähtsana. neile ju on.

nad kõik kannavad pikki värvilisi kleite, kuldseid sandaale ja õlgadeni kõrvaehteid. kõik lapsed võtaks endale. ja kõik mehed saadaks kuu peale. söön tervislikult. enamasti. siis kui on bad-hair-day siis söön halvasti. aga muidu eksperimentaalpastad, sisukad tortillad, kirjud kanasalatid ja vapustavad maiused. iceland toidupood on põhimõtteliselt poundland, aga kallim. niiet saab veidi vähem südamevalus internetipanka külastada. või kus te nüüd, seda enam ju ei saa. siit õppetund. isegi kui su klaveriõpetaja ütles sulle kunagi: ära mõtlen enam, usalda oma sõrmi. siis tegelikult tasub mõelda, sest sõrmed on siiski ainult sõrmed. viis korda vale parool ja ongi game over.

aa ja siis kadus telefoninumber ära, sest see oli too õhtu, kus ma crazy in love-i kuskil pubis laulsin ja mikrofoni lead-i otsa koperdasin. very professional, oli parim kommentaar. aga muidu olen queen of bv-s! seegi hea.

oi aga te ei teagi. ma olen koolis päris tubli õpilane olnud, esinemised-eksamid norras. poster, mis ma tegin, meeldis. olen backing vocals ühes mingitsorti rokk-bändis. mai lõpus support act jazz-eventil. oma bändiga liigume vaid ülesmäge. stuudios on olnud põnev. ja sharp 11 kavatseb londoni kuumaks kütta. rohkem nagu polegi midagi.

aga siis tänaseks ehk aitab ka. mõned hetked on eelmisest postitamisest küll möödas, selle eest vabandan, aga aeg ju ainult lendabki. vallatu teine.

olge vaprad, mu lõvisüdamed

teie poca.

mickey mouse c l u b

in prince we trust.

nii nii. asjalood on sedasi, et esimene nädal tagasi londonilinnas ajas marru ja olin üks suur piripilliliisu. pluss papist kiisu. ma saan aru, et kõik liigub elus lainetena, aga palun, hoidke minust need tsunaamid. ma tahaks saata oma kloonid üle linna laiali, et kuidagi seda mässu siin organiseerida. ma nüüd siis seletan pikemalt.

esiteks. olen end avastanud seismas allkirjade ning lepingute ees. see ei meeldi mulle mitte üks põrm. kuidas peaks üks inimene üldse teadma, milline näeb välja üks korralik ämber ja milline pole seda mitte. ja ma tean, kui palju on mul südamekesi, kellele saan loota. aga siin ja praegu olen tegelikult mina üksi. ja ma üritan kõigest väest korrastada neid riiuleid mu peas, aga kõike on väga palju. oh kui ma siis oleks lumivalgeke, mul võiks ju olla seitse päkapikku, kes teavad täpselt, mis hea.

kaks nädalat on möödas ja olen alustanud paari uue projektiga. need tõotavad head, kui selle lumepalli veerema saab. saladuskatte all võin öelda, et jah, tegu on ikka veel muusikaga, surprissse.

koolibändiga, mille nimeks sharp 11, on meil endiselt kosmiline atmosfäär. viies ratas laululind lahkus ja harmoonia on taastatud. seitsme nädala pärast esineme kohas nimega purple turtle ja siis juba vabalt valitud repertuaariga. me kaldume sinna disko-funki poole praegu, jee fun. sellega seoses, ma tahaks ilusaid kontsakingi ja punast sametkleiti.

minu muusikalist arengut püüab vankumatult pidurdada periood, mille nimeks flat-hunting. STILL. ma ei oskagi kohe öelda on see normaalne. lisan kuulutusi, loen kuulutusi. pettun ja pettun uuesti. vastavad kas viimased nilbikud või pea peale kukkunud, kes arvavad, et ma ostan nende loo sellest, kuidas ollakse moekunstnik, juhuslikult ratastoolis ja pime ning elukoht tegelikult kuubal. kandke miljon ja siis võite piiramatult minu häärberis keset notting hilli elada. jah, miks mitte. ooh ja siis kui olen naernud-nutnud nende mõttevälgatuste peale. siis ma lähen ja otsin endale tööd. lisan kuulutusi, loen kuulutusi. saan vastuseid, kus tüüp tahab naljaviluks räppida või duetti laulda. kahjuks not paid job, aga kunagi ehk lööme läbi. jah, miks mitte.

siis õhtuks tekib küsimus, et aga miks üldse see kõik. see küsimus ei ripu kaua õhus. sest ma ju tean väga hästi vastust. sellepärast, et kui mina käisin pärnus metsatänaval sõimerühmas, siis mina otsustasin lauljaks saada. siis ma läksin liivalaia lasteaia vanemasse rühma ja maarja-liisi diskohitid aitasid mind läbi argielu muredest. mis värvi sukapüksid kolmapäeval või et miks sixten jälle tüdrukuid kiusab. ma teadsin väga hästi, et võiksin sama hästi kolida lavale. sest it feels like home.

kuna ma elan ameerika mägedel. siis minu looming teeb sama läbi. olen küllaltki organiseeritud inimene ja tavaliselt viin alustatu lõpuni. nüüd on nii, et mul on kaheksa poolikut lugu ja see ajab mind hulluks. jah, ma bookin koolis nüüd lisaks reede õhtule ja laupäevale tunde ka esmaspäevaks ja teisipäevaks, kuigi ei tohi. aga ma pean eksamilaule valima hakkama ja no minule ei ole seal listis midagi. sest tehnikatundides käies tunnen end alati koopaelanikuna. ei jaga ööd ega mütsi. ja teate, üks päev sain isegi jammis riielda, et miks harmooniad ei tööta. :S

tahaksin, et üks päev saaksin uhkusega öelda, et mul on kõrgharidus muusikast. uurisin siis oma võimalusi. silmad läksid märjaks ja päike läks pilve taha, ütleme nii. kolm kohta maksimaalselt. miljon tuhat sada naela. ning nüüd kohe. eks jah, sel juhul, kui õnneks ei lähe London Academy of Burlesque, here i come. seal on kõigest seitse naela tund. chamone!

väikeseid asju, mis rõõmu valmistvada on aga siiski. kuulan palju palju muusikat. avastan kogu aeg juurde. olen puha piraat. praegu järjekorras 25 albumit. käin pildistamas. see on nii tore. läksin istusin üks päev lihtsalt DLR-i peale ning sõitsin kuhu rööpad viisid. päeva lõpetasin camdeni tuledes, vapustav. joon kohvi ja söön šokolaadi. minu guilty pleasure. teen vahetevahel eksperimentaaltoite. minu meelest olen päris osav katsetaja. olen saanud paremaks klaverimängijaks.

ill keep you updated. seniks armastust, päikest ja šokolaadi.

across the universe. must see.