mickey mouse c l u b

in prince we trust.

nii nii. asjalood on sedasi, et esimene nädal tagasi londonilinnas ajas marru ja olin üks suur piripilliliisu. pluss papist kiisu. ma saan aru, et kõik liigub elus lainetena, aga palun, hoidke minust need tsunaamid. ma tahaks saata oma kloonid üle linna laiali, et kuidagi seda mässu siin organiseerida. ma nüüd siis seletan pikemalt.

esiteks. olen end avastanud seismas allkirjade ning lepingute ees. see ei meeldi mulle mitte üks põrm. kuidas peaks üks inimene üldse teadma, milline näeb välja üks korralik ämber ja milline pole seda mitte. ja ma tean, kui palju on mul südamekesi, kellele saan loota. aga siin ja praegu olen tegelikult mina üksi. ja ma üritan kõigest väest korrastada neid riiuleid mu peas, aga kõike on väga palju. oh kui ma siis oleks lumivalgeke, mul võiks ju olla seitse päkapikku, kes teavad täpselt, mis hea.

kaks nädalat on möödas ja olen alustanud paari uue projektiga. need tõotavad head, kui selle lumepalli veerema saab. saladuskatte all võin öelda, et jah, tegu on ikka veel muusikaga, surprissse.

koolibändiga, mille nimeks sharp 11, on meil endiselt kosmiline atmosfäär. viies ratas laululind lahkus ja harmoonia on taastatud. seitsme nädala pärast esineme kohas nimega purple turtle ja siis juba vabalt valitud repertuaariga. me kaldume sinna disko-funki poole praegu, jee fun. sellega seoses, ma tahaks ilusaid kontsakingi ja punast sametkleiti.

minu muusikalist arengut püüab vankumatult pidurdada periood, mille nimeks flat-hunting. STILL. ma ei oskagi kohe öelda on see normaalne. lisan kuulutusi, loen kuulutusi. pettun ja pettun uuesti. vastavad kas viimased nilbikud või pea peale kukkunud, kes arvavad, et ma ostan nende loo sellest, kuidas ollakse moekunstnik, juhuslikult ratastoolis ja pime ning elukoht tegelikult kuubal. kandke miljon ja siis võite piiramatult minu häärberis keset notting hilli elada. jah, miks mitte. ooh ja siis kui olen naernud-nutnud nende mõttevälgatuste peale. siis ma lähen ja otsin endale tööd. lisan kuulutusi, loen kuulutusi. saan vastuseid, kus tüüp tahab naljaviluks räppida või duetti laulda. kahjuks not paid job, aga kunagi ehk lööme läbi. jah, miks mitte.

siis õhtuks tekib küsimus, et aga miks üldse see kõik. see küsimus ei ripu kaua õhus. sest ma ju tean väga hästi vastust. sellepärast, et kui mina käisin pärnus metsatänaval sõimerühmas, siis mina otsustasin lauljaks saada. siis ma läksin liivalaia lasteaia vanemasse rühma ja maarja-liisi diskohitid aitasid mind läbi argielu muredest. mis värvi sukapüksid kolmapäeval või et miks sixten jälle tüdrukuid kiusab. ma teadsin väga hästi, et võiksin sama hästi kolida lavale. sest it feels like home.

kuna ma elan ameerika mägedel. siis minu looming teeb sama läbi. olen küllaltki organiseeritud inimene ja tavaliselt viin alustatu lõpuni. nüüd on nii, et mul on kaheksa poolikut lugu ja see ajab mind hulluks. jah, ma bookin koolis nüüd lisaks reede õhtule ja laupäevale tunde ka esmaspäevaks ja teisipäevaks, kuigi ei tohi. aga ma pean eksamilaule valima hakkama ja no minule ei ole seal listis midagi. sest tehnikatundides käies tunnen end alati koopaelanikuna. ei jaga ööd ega mütsi. ja teate, üks päev sain isegi jammis riielda, et miks harmooniad ei tööta. :S

tahaksin, et üks päev saaksin uhkusega öelda, et mul on kõrgharidus muusikast. uurisin siis oma võimalusi. silmad läksid märjaks ja päike läks pilve taha, ütleme nii. kolm kohta maksimaalselt. miljon tuhat sada naela. ning nüüd kohe. eks jah, sel juhul, kui õnneks ei lähe London Academy of Burlesque, here i come. seal on kõigest seitse naela tund. chamone!

väikeseid asju, mis rõõmu valmistvada on aga siiski. kuulan palju palju muusikat. avastan kogu aeg juurde. olen puha piraat. praegu järjekorras 25 albumit. käin pildistamas. see on nii tore. läksin istusin üks päev lihtsalt DLR-i peale ning sõitsin kuhu rööpad viisid. päeva lõpetasin camdeni tuledes, vapustav. joon kohvi ja söön šokolaadi. minu guilty pleasure. teen vahetevahel eksperimentaaltoite. minu meelest olen päris osav katsetaja. olen saanud paremaks klaverimängijaks.

ill keep you updated. seniks armastust, päikest ja šokolaadi.

across the universe. must see.

homeb o u n d

if I could fall into the sky, do you think time would pass us by

on päevi, kus terve maailm kasvab su üle ja kadumine on imelihtne. jah, on selliseid päevi. kus sa tunned end veel väiksemana, kus sa kardad palju rohkem. need päevad ei ole teretulnud minu külas, ei aitäh. eks tegelikult nad tulevad ikka. isegi et hea on. sest palju rohkem sünnib nukrusest, kas pole. ja võib-olla siis kurbus on hea ja viib meid edasi üldse. et siis pärast olla toredamas kohas ja peesitada kullavihmas. nii ma loodan.

ma ütlen seda veel, ja ei väsigi kordamast. mina olen üks tervik. nii nagu sa ei võta mult mu kätt või nina. ei saa võtta minult minu muusikat. see on paratamatus. minu õnn ja õnnetus. paradiis ning lõks. aga you wouldn`t have me any other way, ma arvan. siis kui ma komistan ja murran ninaluu, siis see ei tähenda, et ma trammijuhiks lähen. ninaluu saab korda üks päev ja siis ma vaatan rohkem juba jalgade ette. võib-olla päev pärast seda libisen selili ja mõned kondid lähevad katki. ikka ei saa jätta jonni armastuse nimel. mis elu see oleks, kui su süda poleks punane ja mõõtmatu. minu nimi poleks liis ja mulle ei meeldiks miski. ei ilus ega roosagi. isegi pocahontas mitte. rääkimata vahkoorest ning kummikarudest. see juba oleks katastroof, niiet ärge paluge endale jane doe-d, kes oleks hirmus jube olevus. mitte et mu praegune arvamus enesest skaala tipus kõrguks, aga vähemalt mul on mu laul laulda. eksju.

avastasin. et kuna ma olen pulbitsev ja kiire tuksumisega. siis ma ei kuula kunagi lugusid lõpuni. kui mul just pole üks nendest päevadest, kus see maailm peale vajub eks. siis ei jaksa next song ka vajutada. shuffle. aga üldiselt, rahutu meele tõttu või ma ei tea mis. ma kuulan algust ja siis kerin ehk refräänini ning siis uus algus. mulle ei meeldi lõpud. algused on palju paremad. sest siis on lootust, et kaua aega need kestavad. äkki ei lõppegi. aga kui sekundikast sulle näitab, et jäänud on loetud hetked, siis paanikajaanika. ausalt. parem end mitte traumeerida. sest mulle ei meeldi öelda head aega või nägemiseni. kuigi viimane on tunduvalt parem. see annab õhkõrna lootuse, et võib-olla näemegi. põhimõte jääb. iga kord kui ma pean seda kuradi viimset sõna ütlema, enne kui tuleb see killuke vaikust ja viimane pilk, ma tunnen kuidas ma vajun maa sisse. kõdunen ja voolan põhjaveega ära. mulle pigem meeldivad komad kui punktid,

kirjutasin laulu ärkamisest. kirjutasin laulu pettumisest. kirjutasin laulu imedest ja meestest, kes neid teevad. kirjutasin laulu usust ja valmisolekust. uuendasin to-do-listi. seal on näiteks. anna oma hääl disney printsessile (loe pocahontas remake). oma näituse avamine. saa heaks kõhutantsijaks ja mine kehamaalingute kursusele. osale muusikalis, või miljonis. õpi mängima drumme ja viiulit. kirjuta sümfoonia. anna välja plaat. kirjuta prantsusekeelne laul. ole vahepeal koorijuht. kirjuta artikkel vikipeediasse, haha. võta endale kass. lõika need kuradi juuksed üks kord ometi. osta zuhair muradi kleit. õpi selgeks dirty dancingu tants. õpi teadma kõike muusikast. aita, muuda, mõjuta, paranda sellega. ehitaks klaveri.

käes on laupäev. see tähendab. et homme on. pühapäev. üldse mitte tore päev. kunagi pole ju olnud. esmaspäeviti oli esimene tund füüsika kah veel. fui. kuigi martiina suutis kõik talutavaks muuta, mis siis et ma ikkagi kolme sain. ma siis lähen. ja selleks ajaks ajan pea ka püsti. kurat all or nothing. ma olen ju juba targem, olen eks? nüüd peab olema ilusam ja parem ja toredam, eks? ma lubasin, et töötan ja näen vaeva selle kohvi ja koore nimel. aga et siis oleks koorene koor. selline hea rammus.


teile jätan vikerkaared ja pilvebaleriinid. kuni näeme jälle.
niiet raudpolt n ä g e m i s e n i.


aitäh, et olete mu inspiratsioon.