http://www.youtube.com/watch?v=fCsNg6XB3dg
discipline.
s o u n d placing.
f e a rless interpretation.
all-important matter - breathing.
awareness.
intelligent manner.
prepared spontaneity.
sophisticated i m p rovisation.
p a s s i o n.
nõnda tuleb laulda jazzi, järeldasin mina pärast viit hirmpõnevat tundi raamatukogus. usaldusväärsed daamid ja härrad aitasid mul mõista jälle paremini. tahaks skättida. nii et tolmab. piitsutada üles tähestik ja veidi tõsimeeli lõbutseda. teha jazzi. aga see on rohkem mu peas, kui südames. ma lihtsalt tahan kõike. ja ma tahan minna pika tee.
ma loen teile: mind you, i think a little scat goes a long way. cutting across octaves; perhaps at first soaring skywards then descending in a flurry, scattered notes. at its worst this is something that can sound pretentious, at its best it can be an awe-inspiring cascade of sound.
see juba kõlab muusikana. oh ma ei saa paigal püsida. ma võtaks oma tamburiini ja ma läheks. aga siis ma mõtlen, et olen ehk olnud liiga õnnelik, et nüüd saaks minna õnneks. ega ma ei kavatse selle taha peitu pugeda, aga lihtsalt. mõtlen. see teeb mind vahetevahel tänulikuks raske aja ees. siis on mul midagi ette näidata, kui läheb saatuste määramiseks. mina nägin ka vaeva. ma ei tahaks kingitust, mis kukuks sülle. ma tahaks kingitust, mille olen ise välja teeninud. see oleks siis rohkem nagu palk, küll. aga palk käib kah.
õppisin midagi täiesti uut ka:
VOCALESE – is the setting of words to a previously improvised instrumental solo or ensemble passage. Notwithstanding the fact that it often places great demands upon a singer`s deftness and fluidity, especially when the instrumental solo is fast and note-heavy.
käisin eile inspiratsiooni jahtimas. tegin paar proovilasku, läks õnneks. tate modern, latte ja 20 soojakraadi tundusid hea saagina. alustasin uue laulu, kahega. finally. kuigi olen kenasti puuri pistetud vanadega. seal on oma kuuskümmend rida, mis otsivad kodupaika. nutavad taga õiget taktimõõtu ja bassline-i. aga mis ma teha saan. ma ka nutan taga.
aga tagasi sinna kohvi ja tulistamise osasse. kaks tundi tantsisin silmadega mööda pintslitõmbeid. kaks tundi käivitasin mootorit. ja kus nüüd alles vurab. teeb sama kõva hääle kui minu brixtoni magamistoa akna alune masin, mille vajalikkust ma pole veel mõistnud. eks targad mehed teavad.
brixtonis on muide tore. enam ma ei karda kalamehi ja musti öid. in da hood. look, ma, im dancing. pühapäeva hommikuti avan akna, et kuulda elus ehedat gospelit. ma ei kurda küll, mis siis kui seal arvatavasti ei laula sam cooke ja teised, siiski tundub see millegi tähtsana. neile ju on.
nad kõik kannavad pikki värvilisi kleite, kuldseid sandaale ja õlgadeni kõrvaehteid. kõik lapsed võtaks endale. ja kõik mehed saadaks kuu peale. söön tervislikult. enamasti. siis kui on bad-hair-day siis söön halvasti. aga muidu eksperimentaalpastad, sisukad tortillad, kirjud kanasalatid ja vapustavad maiused. iceland toidupood on põhimõtteliselt poundland, aga kallim. niiet saab veidi vähem südamevalus internetipanka külastada. või kus te nüüd, seda enam ju ei saa. siit õppetund. isegi kui su klaveriõpetaja ütles sulle kunagi: ära mõtlen enam, usalda oma sõrmi. siis tegelikult tasub mõelda, sest sõrmed on siiski ainult sõrmed. viis korda vale parool ja ongi game over.
aa ja siis kadus telefoninumber ära, sest see oli too õhtu, kus ma crazy in love-i kuskil pubis laulsin ja mikrofoni lead-i otsa koperdasin. very professional, oli parim kommentaar. aga muidu olen queen of bv-s! seegi hea.
oi aga te ei teagi. ma olen koolis päris tubli õpilane olnud, esinemised-eksamid norras. poster, mis ma tegin, meeldis. olen backing vocals ühes mingitsorti rokk-bändis. mai lõpus support act jazz-eventil. oma bändiga liigume vaid ülesmäge. stuudios on olnud põnev. ja sharp 11 kavatseb londoni kuumaks kütta. rohkem nagu polegi midagi.
aga siis tänaseks ehk aitab ka. mõned hetked on eelmisest postitamisest küll möödas, selle eest vabandan, aga aeg ju ainult lendabki. vallatu teine.
olge vaprad, mu lõvisüdamed
teie poca.
