colours o f the w i n d

kes veel ei tea, siis minu suurim eeskuju on multifilmist. jah, Pocahontas. päriselt oli ka üks naine pocahontas, kes tegelt oli rebecca ja oli ka hea, kindlasti. aga minule meeldib pikkade juustega indiaanitüdruk disney geeniuste sulest. temas on kõik iseloomujooned, mida mina inimeste juures hindan. ja ta laulab. no üllatus jah, et disniprintsess seda teeb, aga siiski. vähe sellest, temast kirjutatakse isegi laule.

Captain Smith and Pocahontas
had a very mad affair
when her daddy tried to kill him
she said daddy oh don't you dare
he gives me fever

with his kisses
fever when he holds me tight
fever I'm his misses
daddy won't you treat him right

ma kuulasin täna küll kohustuslikku jazzi ja bluusi. aga kuidagi kaldusin kogu aeg teelt kõrvale. muidu alati captivating ray ja roberta kaotasid mu täna roosasse taevasse. aga seal leidsin end end kaasa laulmas aladdinile ja lion kingile. ma vaatan hästi palju filme. igasuguseid neid. aga kunagi ei saa küllalt headest armsatest klassikalistest disney joonisfilmidest. nendest lootusrikastest happy ending lauludest. see võib ju tunduda cheesy ja kõike seda. aga ausalt öeldest mul ükskõik. ma naudin neid getawaysid üle kõige. üks päev tahaksin hirmsasti anda oma häälegi kellelegi. see oleks nii tore. saaksin olla hoopis teine, teise varjus oma häälega. südamega. mõni üdini hea ja graatsiat täis printsess, kes suudaks tõesti ihuüksi maailma parandada. missiis, et ainult filmis. sellest võiks mõneks ajaks piisata.

aitäh, armas pocahontas, nende heade mõtete eest.