homeb o u n d

if I could fall into the sky, do you think time would pass us by

on päevi, kus terve maailm kasvab su üle ja kadumine on imelihtne. jah, on selliseid päevi. kus sa tunned end veel väiksemana, kus sa kardad palju rohkem. need päevad ei ole teretulnud minu külas, ei aitäh. eks tegelikult nad tulevad ikka. isegi et hea on. sest palju rohkem sünnib nukrusest, kas pole. ja võib-olla siis kurbus on hea ja viib meid edasi üldse. et siis pärast olla toredamas kohas ja peesitada kullavihmas. nii ma loodan.

ma ütlen seda veel, ja ei väsigi kordamast. mina olen üks tervik. nii nagu sa ei võta mult mu kätt või nina. ei saa võtta minult minu muusikat. see on paratamatus. minu õnn ja õnnetus. paradiis ning lõks. aga you wouldn`t have me any other way, ma arvan. siis kui ma komistan ja murran ninaluu, siis see ei tähenda, et ma trammijuhiks lähen. ninaluu saab korda üks päev ja siis ma vaatan rohkem juba jalgade ette. võib-olla päev pärast seda libisen selili ja mõned kondid lähevad katki. ikka ei saa jätta jonni armastuse nimel. mis elu see oleks, kui su süda poleks punane ja mõõtmatu. minu nimi poleks liis ja mulle ei meeldiks miski. ei ilus ega roosagi. isegi pocahontas mitte. rääkimata vahkoorest ning kummikarudest. see juba oleks katastroof, niiet ärge paluge endale jane doe-d, kes oleks hirmus jube olevus. mitte et mu praegune arvamus enesest skaala tipus kõrguks, aga vähemalt mul on mu laul laulda. eksju.

avastasin. et kuna ma olen pulbitsev ja kiire tuksumisega. siis ma ei kuula kunagi lugusid lõpuni. kui mul just pole üks nendest päevadest, kus see maailm peale vajub eks. siis ei jaksa next song ka vajutada. shuffle. aga üldiselt, rahutu meele tõttu või ma ei tea mis. ma kuulan algust ja siis kerin ehk refräänini ning siis uus algus. mulle ei meeldi lõpud. algused on palju paremad. sest siis on lootust, et kaua aega need kestavad. äkki ei lõppegi. aga kui sekundikast sulle näitab, et jäänud on loetud hetked, siis paanikajaanika. ausalt. parem end mitte traumeerida. sest mulle ei meeldi öelda head aega või nägemiseni. kuigi viimane on tunduvalt parem. see annab õhkõrna lootuse, et võib-olla näemegi. põhimõte jääb. iga kord kui ma pean seda kuradi viimset sõna ütlema, enne kui tuleb see killuke vaikust ja viimane pilk, ma tunnen kuidas ma vajun maa sisse. kõdunen ja voolan põhjaveega ära. mulle pigem meeldivad komad kui punktid,

kirjutasin laulu ärkamisest. kirjutasin laulu pettumisest. kirjutasin laulu imedest ja meestest, kes neid teevad. kirjutasin laulu usust ja valmisolekust. uuendasin to-do-listi. seal on näiteks. anna oma hääl disney printsessile (loe pocahontas remake). oma näituse avamine. saa heaks kõhutantsijaks ja mine kehamaalingute kursusele. osale muusikalis, või miljonis. õpi mängima drumme ja viiulit. kirjuta sümfoonia. anna välja plaat. kirjuta prantsusekeelne laul. ole vahepeal koorijuht. kirjuta artikkel vikipeediasse, haha. võta endale kass. lõika need kuradi juuksed üks kord ometi. osta zuhair muradi kleit. õpi selgeks dirty dancingu tants. õpi teadma kõike muusikast. aita, muuda, mõjuta, paranda sellega. ehitaks klaveri.

käes on laupäev. see tähendab. et homme on. pühapäev. üldse mitte tore päev. kunagi pole ju olnud. esmaspäeviti oli esimene tund füüsika kah veel. fui. kuigi martiina suutis kõik talutavaks muuta, mis siis et ma ikkagi kolme sain. ma siis lähen. ja selleks ajaks ajan pea ka püsti. kurat all or nothing. ma olen ju juba targem, olen eks? nüüd peab olema ilusam ja parem ja toredam, eks? ma lubasin, et töötan ja näen vaeva selle kohvi ja koore nimel. aga et siis oleks koorene koor. selline hea rammus.


teile jätan vikerkaared ja pilvebaleriinid. kuni näeme jälle.
niiet raudpolt n ä g e m i s e n i.


aitäh, et olete mu inspiratsioon.