homeb o u n d

if I could fall into the sky, do you think time would pass us by

on päevi, kus terve maailm kasvab su üle ja kadumine on imelihtne. jah, on selliseid päevi. kus sa tunned end veel väiksemana, kus sa kardad palju rohkem. need päevad ei ole teretulnud minu külas, ei aitäh. eks tegelikult nad tulevad ikka. isegi et hea on. sest palju rohkem sünnib nukrusest, kas pole. ja võib-olla siis kurbus on hea ja viib meid edasi üldse. et siis pärast olla toredamas kohas ja peesitada kullavihmas. nii ma loodan.

ma ütlen seda veel, ja ei väsigi kordamast. mina olen üks tervik. nii nagu sa ei võta mult mu kätt või nina. ei saa võtta minult minu muusikat. see on paratamatus. minu õnn ja õnnetus. paradiis ning lõks. aga you wouldn`t have me any other way, ma arvan. siis kui ma komistan ja murran ninaluu, siis see ei tähenda, et ma trammijuhiks lähen. ninaluu saab korda üks päev ja siis ma vaatan rohkem juba jalgade ette. võib-olla päev pärast seda libisen selili ja mõned kondid lähevad katki. ikka ei saa jätta jonni armastuse nimel. mis elu see oleks, kui su süda poleks punane ja mõõtmatu. minu nimi poleks liis ja mulle ei meeldiks miski. ei ilus ega roosagi. isegi pocahontas mitte. rääkimata vahkoorest ning kummikarudest. see juba oleks katastroof, niiet ärge paluge endale jane doe-d, kes oleks hirmus jube olevus. mitte et mu praegune arvamus enesest skaala tipus kõrguks, aga vähemalt mul on mu laul laulda. eksju.

avastasin. et kuna ma olen pulbitsev ja kiire tuksumisega. siis ma ei kuula kunagi lugusid lõpuni. kui mul just pole üks nendest päevadest, kus see maailm peale vajub eks. siis ei jaksa next song ka vajutada. shuffle. aga üldiselt, rahutu meele tõttu või ma ei tea mis. ma kuulan algust ja siis kerin ehk refräänini ning siis uus algus. mulle ei meeldi lõpud. algused on palju paremad. sest siis on lootust, et kaua aega need kestavad. äkki ei lõppegi. aga kui sekundikast sulle näitab, et jäänud on loetud hetked, siis paanikajaanika. ausalt. parem end mitte traumeerida. sest mulle ei meeldi öelda head aega või nägemiseni. kuigi viimane on tunduvalt parem. see annab õhkõrna lootuse, et võib-olla näemegi. põhimõte jääb. iga kord kui ma pean seda kuradi viimset sõna ütlema, enne kui tuleb see killuke vaikust ja viimane pilk, ma tunnen kuidas ma vajun maa sisse. kõdunen ja voolan põhjaveega ära. mulle pigem meeldivad komad kui punktid,

kirjutasin laulu ärkamisest. kirjutasin laulu pettumisest. kirjutasin laulu imedest ja meestest, kes neid teevad. kirjutasin laulu usust ja valmisolekust. uuendasin to-do-listi. seal on näiteks. anna oma hääl disney printsessile (loe pocahontas remake). oma näituse avamine. saa heaks kõhutantsijaks ja mine kehamaalingute kursusele. osale muusikalis, või miljonis. õpi mängima drumme ja viiulit. kirjuta sümfoonia. anna välja plaat. kirjuta prantsusekeelne laul. ole vahepeal koorijuht. kirjuta artikkel vikipeediasse, haha. võta endale kass. lõika need kuradi juuksed üks kord ometi. osta zuhair muradi kleit. õpi selgeks dirty dancingu tants. õpi teadma kõike muusikast. aita, muuda, mõjuta, paranda sellega. ehitaks klaveri.

käes on laupäev. see tähendab. et homme on. pühapäev. üldse mitte tore päev. kunagi pole ju olnud. esmaspäeviti oli esimene tund füüsika kah veel. fui. kuigi martiina suutis kõik talutavaks muuta, mis siis et ma ikkagi kolme sain. ma siis lähen. ja selleks ajaks ajan pea ka püsti. kurat all or nothing. ma olen ju juba targem, olen eks? nüüd peab olema ilusam ja parem ja toredam, eks? ma lubasin, et töötan ja näen vaeva selle kohvi ja koore nimel. aga et siis oleks koorene koor. selline hea rammus.


teile jätan vikerkaared ja pilvebaleriinid. kuni näeme jälle.
niiet raudpolt n ä g e m i s e n i.


aitäh, et olete mu inspiratsioon.

come r a i n or shine

kui ma hommikul silmad avan, siis näen otse aknast välja. täna sadas lund. esimest korda mu selles elus. ma arvasin, et ma ei taha kuuldagi talvemöllust, aga nüüd on põues kuidagi hell ja soe. ehk sellepärast, et jõulude tulekuga saan ju lõpuks koju. ja koju pole ma kunagi nii hirmus palju tahtnud. kõik tundub siit kaugelt nüüd pehme ja hea. nagu pesa roosast vatist, kuhu saab pugeda maailma eest. sest just maailma ma taga ajan. aga nagu kullimängus ikka, kõik käib kordamööda. kord jookseb ta minu eest, siis mina jälle tema eest.

kodutunde soojuses kuulasin täna hommikul ehalat. laulsin eesti keeles. ja mõtlesin kui vedanud mul on. ehmatasin margareti ehk oma emotsionaalsuse ja kolme pisaraga ära. aga ma tõesti olen õnnelik. mu kallid mu armsad. te olete mu muusikas. kogu aeg siin minuga. nagu ma ükskord lugesin. siis unustamisel pole mõtet. ja kogu mõte on unistamises.

esimese termi lõpuni on jäänud nüüd suur finaalmäng. kolm nädalat tõestamiseks, et now ive got the blues. jah, mind on selle lühikese ajaga voolitud mitmetahulisemaks ja varjumäng on tõesti rikkalikum. ma kuulan muusikat teisiti. alustan ehk isegi teistest asjadest kui varem.

enne ehk mõtlesin nii, et meloodia see esimene pilk ja attraction. siis sõnad see vahukomm šokolaadimusi sees. nüüd on igas loos nii palju rohkem kui luule ja viis. see on kuidas veri voolab, kust mõte on pärit. kiht kihi haaval võid ühest teosest koorida välja saladusi, mis su endale võidavad. poetry is my blood flow, jah chuck. and beibi how blue can u get.

kuna testid on tulemas. siis kuulan hommikust õhtuni vaid suuri nimesid, tänu kellele meil üldse muusika nii on nagu ta on. eksamineerin end ise ja üritan eristada john lee hookeri sügavust muddy watersi tumedusest. teate, et isegi elvis. there`s so much more. ma mõtlen sellele, et nüüd me pingutame, vaevleme,keerame igasuguseid nuppe ja ühendame kaableid, et leida saund, mis lõikaks inimeste südamesse. aga need mehed-naised sündisid sellega. nad elasid selles. omaenda kõlas. muddy watersi mürises ju vähemalt sama tumedalt, kui traktor, mida ta põllul töötades juhtis. Howlin Wolfi traagiline kärin annab ehk kõige ligilähedasema tunde pikkadest päevadest sharecropperina. ma pole enam kunagi sama.

mmh, ja siis need uskumatud daamid. Aretha, Ella, Nina ja Billie on igapäevased sõbrannad metrooreisidel. koos me mõtleme, milline võiks olla kevad marsil või lausa jupiteril. oh come rain or shine, ma jään.

ma olen enda jaoks välja töötanud meetodid, mis toimivad. kas või laupäevad koolis harjutamas või hilisõhtused blues-i maratonid. siis kuna meid õpetatakse sightsingingus kiirelt intervalle tabama erinevate viisijuppidega. leidsin enda jaoks suurepärase meloodia puhta kvardi eristamiseks. tõntõtõntõõ tõtõtõõ. a-team, beibi. hihi, ma olin päris uhke selle avastuse üle.

eks, tumedaid toone on ka kooliellu lisandunud. aga teate, ma ei hakka sellest praegu rääkima. sest kõik hea kaalub niikuinii üles. ja kõik halb juhtub põhjusega. ma niikuinii õpin.

stay happy

wouldn`t have it a n y other way

sellise bluusiliku tõlgenduse tegime meiegi eelmise nädala tunnis .

Eile oli viies. Viies november. See number on mul põues. Safe and sound. Möödas on ka tormiline viies koolinädal. Ja nüüd olen troubled. Natukene. Kuidas siis veel end tunda, kui sinu tore souly souly õps ütleb, et ta on frustrated meiega. Sest me ei ole bluesy enough. Ma ju püüan. Ausalt ka. Keerutan ümber selle üheainsa noodi viis aastat enne maandumist. Aga ikka not bluesy enough. aga mis siis teha. Ma ei saa olla mitte mina. Sest muusikat ära ei peta. Oo ei.

Soul and jazz workshopis laulsime marvinit. what`s going on. Esimest korda tõttasin julgel südamel mikrofoni taha e s i m e s e n a, et panna end proovile. Kuna selleks ma ju siin olen. Have heart and no fear. Ja siis lalalaa. Kõik tegin valesti. Nagu selgus, siis kui teine laulja tulle visati. Et tema ei teeks nii nagu tegin mina. Ütles austatud õppejõud. No tere hallo ja kõik. Ma olen siinsamas. Ja võtaksin heameelega õppust. Kui ainult lastaks. Võib küll mulle otse öelda, kui s* olin. Aga kõik see susservusser selja taga. what`s going on.

Niisiis. Meil hakkab esmaspäevast reading week. Ja see tähendab seda, et hirvoja bookis endale igaks päevaks klaveri. Ma siis harjutan; teen kõik, mis suudan. Nii, et früügiast miksolüüdiani you wont get me. Ja siis, kui ka ei. Siis ausalt. Ma hakkan heavy metalit harrastama. Suva kõik tehnika ja suva fraseerimine. Ok-ok asi pole nii hull. Ma püüan.

Ooh aga õnneks õnneks. Meie tore armas bänd kulgeb oma teed. Sellel ilusal alleel. Jah. Cam, tutor, oli meiega väga rahul. See on mu see granaatõun nädalas. Vitamiinipomm mu muusikas. Kuna umbes v i i e nädala pärast peame tehtud tööga üles astuma. Niisiis vaikselt koostame 20 minutilist set-i.

Praegu on mõttes `Soul man` sam & dave-i esitusest. Mis läheks sujuvalt üle `Mr big stuff` nootidele. ms Jean Knight-i hitt. Siis on break it down with `pick up the pieces`. Suurejooneline instrumentaal pala. Kus meie txakoga saame veidi räppida. Sellele järgneb minu lemmik. James Browni `It`s a Man`s world`. Mul on au olla Preili Diaze backing vocals. Kui publik on pahviks löödud ja nende südamed maas lebavad. Siis ma korjan need üles up-beat looga `Philadelphia freedom`- T I N A TINA TINA !! !! lõpetuseks. Ühislaul. TWIST IT SHAKE IT SHAKE IT SHAKE IT SHAKE IT BEIBEEEEE. Ray charles feat. Blues Brothers – Shake a Tail feather.

Olgu nii. Koolipäev sa läbi. Istun Eat-is hõõglambi all soojas ja naudin oma lattet. Mu meelest on siin nii pime. Pimedam kui eestis. Aga see on nii c o o l. Kõik tuled on justkui Maale langenud tähed, mis puude okstesse takerdunud. Et siis ma ootan teid, siin tähesajus. Tulge juba! Kohv jahtub.

Tõsta käsi, kui tead, mis tunne on kirjutada laul, luuletus. Joonistada, voolida, maalida, lõikuda. Nii, et tunned hetkega end kordades kergemana. vabanenud mingist raskuset. Hea siis, et gravitatsioon sind veel kinni hoiab. Minu jaoks on iga uus laul uus lehekülg. Õigemini. Pärast vaatlemist, analüüsi ning töötlust. Pärast sadu valesid sõnu ja akorde. Kui tuleb välja see päris õige idee. Pea on tühi, süda kerge ja meel erk. Ja ütlen endamis: that`s that, im done. Siis on uus leht. Põnevusega ootan, mis järgmisena. Jah, ma kirjutasin pool tundi tagasi laulu. Mis on oh oh oh.

Oo ja milline kätemeri.

Honeyhoneys,

laulmisteni!

n o w its all i`ve got

Kujutlege. Sõidate metroos oma hommikusel teekonnal kooli. Ilm on nutune ja kurnatud nägudega inimesed tuiskavad sinust mööda justkui oleksid nähtamatu. Jah, siin miljonihinge linnas tekib aegajalt sedamoodi tunne. Sinu sädelev ja roosakarva london dream helgib miskipärast vastu hallimates toonides. Sa teadsid alati, et see saab olema raske. Aga keegi ei öelnud, kuidas see su peale vajub. Nii palju väikeseid detaile, millele on vaja pühenduda, et kogu kellavärk õlitatud saaks. Energiat neelab siin kõik.

Nii lähme nüüd selle taustapildiga tagasi metroosse.

Ja sa vannud endale, et üks päev. Järsku hakkab su põlv nõksuma. Kaasreisijast meesterahvas kuulab natuke kõvema volüümiga hitlaulu like a virgin. Oh, see oli naeratus seal. Vaatasime inglise daamiga tõtt ja itsitasime pihku. Naine uurib mehelt, kas too on madonna suur austaja. Mees naeratab ja ütleb, et eks kõik salaja ole, aga et see tema töö. Ma teritan kõrvu. Jah, produtsent. Luust ja lihast; minu kõrval kuulab diskot. Naine väljub Kenningtonis. Liis, miski pole kokkusattumus. Ja kõik on kõik. Eriti veel kõike väärt.

Ja kui sa tunned, et asjad niikuinii on allamäge veeremas. Siis võid sa üllatuda, kui palju julgust selle naha all peidus on. Jah, ma koputasin mehe õlale ja tutvustasin end lauljana. Jah, ma sain visiitkaardi ja soojad sõnad, mis taskusse pista. Päike tuli välja. Jõudsin kooli.

Järgmise nädala esmaspäeval käisin stuudios. Tibatillus hubases kodustuudios. Vaatasin end kõrvalt ja mõtlesin, et see pole kindlasti kohe mina. Produtsent (edaspidi P) oli kuulanud mu lugusid ja tahtis MINU lugudega töötama hakata. Wow. Tema meelest oli mu hääles midagi, mida pole veel olnud. Ma olin hämmingus. Kooritüdruk liisist on saanud eristatava häälega laulja. Kuigi mu ebakindlused jäävad, siis kaks esmaspäeva klapid peas teevad hävitustööd minu suure küsimärgi kallal.

Ja ma talun kriitikat. Ma talun pinget. Ma mängisin klaverit sõrmed värisemas. Aga ma tegin selle ära. Ja nüüd olen teel recorded delivery – copyright hirvoja, liis. Five pounds. but hey, music has no price.

Mul on nii palju, mida kirjutada oma lauludesse. Aga see on seda korda raske ka. Vähemal P ütleb, et hit album, this is. Nii nii nii palju kõike. Et ei teagi, kuidas mõelda või olla. Ma siis lihtsalt. Keep swimming.

mul oli sünnipäev. ja see päev oli üleni muusikane. minu bänd kinkis mulle imelise esituse james browni man`s world-ist. silmad märjad ja meel hell. selle peale tükeldasin dairymilk šokolaadi tahvli ja minu saksimehed ning kitarripoisid said tükikese mu rõõmust. txako viis mu siis kohvikusse ja ostis vahukoore-maasika-kiivi-virsiku-kirsi-viinamarja-küpsise korvikese, mille mulle happy-brithday-dear-liis saatel üle andis. oh, lovely, i must say.

Margaret Kelomees on üks suurepärane neiu! tahtsin veel öelda.

ja nüüd muusikanurk. ma armastan seda lugu. see on nii. ja nutame nüüd koos.

love u.

plus-one-d a y

Ooo, tänane kuu on nagu lusikatäis vahukoort. Ja teised tähed kahvatuvad nüüd just eriti põhjatähe ees. Kes julgelt kuuga vastamisi astub. Lets moon together now.

Koolis olen õppinud hirmus palju oma vigadest. See on hea, annab mingil imelikul kombel kindlustunde. Et nüüd siis tean, mis vigane. Ja saan selle kallal töötada. Ma juba ju lubasin, et olen hard working. Olen sõnapidaja. Selle kõrval olen ma suureks rõõmuks ka aru saanud, mis on mu tugevused. trumbikaardiks on kindlasti mu kõrvad. Kui kõik muu alt veab, siis minu sisemine laul on ilusti harmoonias kõige välimisega. Sellele ma siis toetungi.

Sest nüüd läks nagu raskeks ka. Või no. Sada protsenti niikuinii. Aga kui sa pead kallama publiku üle sarmi ning energiaga. samas mitte unustama, et smoothly going over from chest to head, use your mixing area very softly ja etc. Siis vahepeal kasvab üle peal. Too much air, too much. No, thats wrong, too. Yes, you`re almost there. Oota, mida. See praegu nüüd või. Ma isegi ei tea, mis ma tegin. Ja nii edasi. Aga ei kaeba. Ei kurda. Kõik superduper ja paremgi.

Aga head veel nii palju. Et meie tutor oli tõesti „impressed“ meie bändi tegevusest sel korral. Oeh, mul käisid õnnejudinad üle selja, kui ta suurel naeratusel lausus, et tal pole siin midagi teha; everything was dazzling. Brilliant work. Feeling the energy of the band. Kas saaks veel parem olla. bändikaaslastega vahetasime samal ajal pilke, mis rääkisid rohkem, kui miljard sõna. Jess, me tegime ära. We nailed it. Ja mulle meeldib hirmsasti, et me samal ajal teadvustame, kui palju veel areneda ja õppida on. Kõik lihtsalt näevad ilmselget potentsiaali ja on selle üle äärmiselt õnnelikud.

Armas txaco, kaaslaulja ja mu päris sõbranna koolis. Ta suudab mind iga päev üllatada. Ja täna teda kuulates, tundsin nii suurt uhkust temaga koos laulmisest. Laulsime aint no sunshine-i. Lasime kõigel minna. Ja improvisation all the way. Pärast seda kohta, kus on miljon i know-d, teate, keerasime loo pea peale. Välja tuli sellest classical reggae. Ma poleks kunagi arvand, et viimane võib nii hott olla. Ja txaco pärast lõdisesime peale loo lõppu veel mõned minutid külmavärinates. Kui enne olin veidi down low, siis maria diaz txacole sain öelda: you make me happy.

Sel hetkel mul meenuski. Stay h a p p y.

Saksimehel oli sünnipäev, seega pausi ajal käisime üle tee pubis tähistamas. Minu esimene valge vein londoni linnas siis. Nad on nii toredad.

Oo jjaa eriti vahva on see, et seekord saan mina olla pesamuna. Esimest korda üldsse siin maailmas. See on nunnu.

Ma sain kreepsu ka. Täna oligi selline tõusu-mõõna päev, tegelikult. Okei, muud asjad siis teisteks asjadeks. Aga kui kuulsin ROHKEM kui ühte inimest salamisi rääkimas, et music history on i g a v. Siis ma mõtlesin, et tooge mulle suhkruvett ja paar patja. Sest ma kohe mängin lumivalgekest. jeerum. Kui sa ütled, et bb king, muddy water, chuck berry, howling wolf on igavad. Ütled, et siiani hingetuks võttev mustade surutusest tekkinud muusika, on igav. Kogu see mürgel ja möll chicagos on i g a v ?!?!?! MIDA?! Ühesõnaga, ma ei taha ühegi sellise inimesega rääkida. Natuke aega. Jah, võib-olla on väga tore ja mängib ilusti kitarri. Aga r e s p e c t on võtmesõna.

Jah, ma arvan, et ma ütlesid praeguseks kõik, mis hingel. Olge ikka kallipaid. Ja armastage muusikat.

babye

the promised l a n d

kui kellelgi on kõht tühi, siis praegu on tikka masala kaste kana ja riisiga soe. issi on kindlasti uhke nüüd. minust saaks päris hea kokk. sest ma ei põe väga. katse eksituse meetod on tegelikult ju üks viljakandvamaid. niiet näm näm. magustoiduks on sidruni-ingveri tee ja rosinad šokolaadis. praegune lemmik.

lemmik päev on laupäev. kui mitte koolipäev. sest tõsi see on, et nüüd on ajad teised. ja tööpäevad on nädala parimad. aga laupäeviti teen ma asju täpselt just endale.
ajaks, mil päev murdub olen koolis harjutamas. imelik lausa, kui vaikne see muusikarohke maja sel nädalapäeval on. ma imestasin väga selle üle, et nii vähesed kasutavad seda suurepärast võimalust koolis laupäeviti musitseerida. kõik ruumid on vaat et tühjad. nii naudin ma maja kõiki võlusid. kas siis klaveriruumis üheksa klahvipilli taga, püüdes mitte ühtegi solvata. või vocal room-is, kus saan rahumeeli mikrofoni põhja keerata ja natuke tinat ning arethat praktiseerida. see on tore.

mul siin laulvas londonis on kõik pahpidi keeratud. alustades sellega, et järsku on liis hakanud päris vabatahtlikult kell 9.30 ärkama lõpetades sellega, et ta võtab ette jalutuskäike thames_i ääres täiesti üksi juues oma kohvi üksi.martiina võib teile rääkida, kuidas kodus mitte kunagi ei teinud ma asju ilma kaaslasteta. kui mind oleks nähtud üksi mõnes kohvikus, muuseumis või teises toredas asutust, siis tähendanuks see seda, et olin üle oma varju hüpanud. mis sa ära teed, mind on hellitatud parimate sõpradega. ja siis ma olin harjunud sellega vist ka. aga üksinda pole mulle kunagi meeldinud olla. paha tunne kohe sees.
siin aga. kõik teisiti.

need toredad laupäevad. ma jalutan south bankil. mööda tänavamuusikutest, tantsijatest, imemeestest, isadest-tütardest, sildadest, raudrüümeestest, jäätisekohvikutest. ooh jumal. mul oli tee peal ees täna kaks kiusatust nende nimed: piccadilly whip & super soft ice. that was a hard one.

ma nägin nii palju. ma näen nii palju nüüd. mu süda rõkkab sel päeval rõõmust, mil hoian peos fotokaamerat ja saan kõik need laulud üles pildistada. sest inspiratsioonist pakatab iga viimnegi tuulde paisatud puuleht või tühi kohvitops. kogu see inimlabürint, milles olen juba päris osavalt õppinud manööverdama. varsti teen silmad ette double-deckerite kogenud juhtidele.
oma jalutuskäiguga jõudsin national gallerysse. läksin vaatasin portree osakonda. oh oh oh. veel enam veel enam kibelen pildistama.

muusikast veel nii palju. its embrace is all around me.
nagu ma üks kord kirjutasin

i will dive in this ocean o sounds
and hold my breath `til i black out
while im covered with half-tones
i`ll feel complete, feel all o my bones
my heart will be tangled in minor a
and i`ll know this is me in this silver ray

see on london. see on mu muusika.

aa ja juhei ma olen nüüd latin bandis ka. see tähndab siis seda, et minul on võimalus osaleda suurepärasest projektist suurepärasete inimestega. meil on umbes 5 saksi ja paar trompetit. neli löökpillimeest. neli kitarristi. kaks klahvimängijat. kaks bassi. neli-viis lauljat. ja super juht selle temperamentse muusika taltsutamiseks. me esineme ka talvel. oioi.
kuna mulle meeldivad toiduteemad, siis eelmine kord laulsime kokkamisest. no ei, see polnud mu pärast jaja. aga minu elus juba on nii, et kokkusattumus pole juhus. ja neid mitte juhuseid on küllaga. see on jällegi nii tore.

nagu näha, olen õppinud palju. üksinda olemise võludest. muusika mitmekülgsusest. inimeste soojusest. ja ennekõike kasutama sõna suurepärane.
s u u r e p ä r a n e.

hot in my playlist on sia cover madonna "oh father"ile. heldimus tuleb hinge ja kurbilus.

laulmisteni,
big l

concentrated daydreaming

only thing to do now is to jump over the moon.

ma olen tüdruk, kellele meeldivad üllatused. meeldib süüa jäätist suurest topsist suure lusikaga ja vaadata sadu kordi juba nähtud nutufilme. siis teine kord meeldib ette kujutada, et elan muusikalis ja võin keset tänavat laulma hakata. cant help it, when i feel like it. Vahel meeldib mulle oma pähe sümfooniaid mõelda. silme ette tekib noodijoonestik ja iga pilgutus tähistab uue takti algust. siis ma püüan ja püüan saada oma mõtteid sinna ridadele. aga peas võib ju mängida tšello soolo ja viiulite vastus. troboon lisab ehk mõne triooli, aga kuidas need kaheksandikud ritta saada. see on minu jaoks katsumus. ma nüüd tahan õppida, et üks päev. üks päev saaksin ma roosa lindi sisse pakkida oma no1. ja teie siis juba teaksite, et see sai alguse Jackson Pollocki number neljateistkümnendast.

see lihtsalt tuli mu juurde. olin selleks ajaks pool tate-ist läbi jalutanud. süda oli tõesti rahul. Siis seisin sinna ette. Täpselt keskele. Umbes kahe meetri kaugusele. kõik jäi seisma. ma mõtlen kõik. õhk ning valgus. mina ja pintslitõmbed hakkasime looma. oh õnneks olen ma nutikas, helihark oli kaasas. määrasin siis helistiku ja üllatus üllatus – F# moll. Loving it. Praegu võin loori kergitada nii palju, et seal on lusikatäis pooltoone ning grammike glissandosid. Julgem peotäis staccatot ja mõned kilod draamat. näh, jälle kaldun kokanduseteemadele. See peab tähendama seda, et laps pole ammu magustoitu saanud..

ma vaatasin läbi kolme ööpäeva lõpuks ära ekraniseeringu broadway muusikalile r e n t. nii nii. nutsin kaks ja pool korda. Kui üks suri ja teine ära kadus. muidu on nii, et mitte nii hea cast. ma saan aru, et see on strong statement, kuna üle poole peaosalistest kuuluvad ka 1996. aasta originaalcasti. see selleks. hääled on keskpärased ja näitlemine veidi alla selle. siiski läks lugu hinge. ja ma hakkasin oma sõpru nii väga igatsema. see tähendab siis väga palju. laulan teile, mu moosipallid. here she goes again with the food.

There's only us 
There's only this
No other road 
No other way
No day but today