treening läbitud. leping allkirjastatud. passikoopia edastatud. nüüd töötan academy music group-i heaks. ja hea meel on tõesti. isegi kui alles täna öösel näen, kas on hea.
põnevil ja hirmul. teate ju küll, neid esimesi tööpäevi. aga ma arvan, et halb ei saa see olla, et seekord tõesti väga ootan. sest eelmiselt esimesel tööpäeval saatis mind lihtsalt tuim kohusetunne. ei mingit sära silmades. eks näis siis, mis nüüd saama hakkab.
noah and the whale, hurts, bombay bycycle club, friendly fires, the kills. tulge tulge. ja tulge ning ostke siidrit kah.
oh ja ma seisin sel laval. ma ütlen. sellised paigad jätavad su hingetuks. sest sa tunnetad tuhandeid ja miljoneid, triljoneid helivõnkeid, mis läbi aastate on nende seinte vahel oma kohta otsinud.
heli ja selle koha otsimisest veel nii palju.
minul on nüüd barbicani raamatukogu kaart ja ohoh, see oli minu jaoks järjekordne suursündumus. motowni soulist mozartini, broadway muusikalidest itaalia ooperini. kõik minu käeulatuses. laenutasin raamatu the voice doctor. juba seepärast, et see pagana kurgupõletik ei lase mul olla. ja nüüd ma siis loengi, mida doktor arnold maran räägib. larynx, vocal cords, molecules, inner ear, ligaments, muscle control, mucosa, resonating chamber. jah. see kõik on nii hirmpõnev ka veel kõigele lisaks.
no one knows how cats purr. we know that they purr when they are content. it was thought that they were so relaxed, they opened their vocal cords and allowed the upper part of their larynx, the first resonating chamber, to come together and vibrate when the air passes through. this would have seemed a reasonable explanation but the sound goes on when the cat is breathing in as well out. this also would be acceptable provided that there was a break in the purr as the cat changed mode from breathing in to breathing out. this does not happen. so basically no one knows how cats purr.
jätkame. kirjutasin lõpuks ometi sõnad loole, mis sai alguse juba kaks-kolm aastat tagasi. kui mitte rohkem. zoey with them sailors. kunagi sain jõuludeks brassai fotoraamatu. see läks mulle väga hinge. piltnik oli suutnud fotodele jäädvustada tohutu hulga kirge elu vastu. Paris de nuit, esimene fotokogu. sealt pilt nimega conchita with sailors, kohvikus nimega place d`italie. mulle jäi see millegipärast meelde. ja üks hetk ma leidsin selle oma mõteteriiulilt taas ja hakkasin kirjutama lugu zoey with them sailors. sest nimi conchita ei ole kõige meloodilisem. üritan sõnadesse panna võimalikult palju sellest ajastust. mitte et ma kunagi saaksin seda päriselt mõista. aga filmid, raamatud, muusika, pildid ja veidi ajaloo tunde ehk aitavad mind teeotsa peale. eks ma siis ütlen teile, kui olen suutnud need sõnad ka viisistada.
eile tutvusin mehega, kes on ülekeha halvatud. ise, oma hea tahtega saab ta vaid rääkida. ülejäänu jaoks on ta keha alla andnud. jah, ma ehmusin alguses ikkagi ära. ja mul oli häbi sellepärast. aga ma pean veel õppima.
ma istusin south bankil, lugesin oma raamatut ja ta sõitis oma rattastooliga minu kõrvale. alustas arvamismängu, et kas ma prantsusmaalt või itaaliast. ma tõesti ei saanud aru, miks ja mis. aga siis märkasin tema hooldajat. hästi elav ja armas naine. vaikselt hakkasime siis kolmekesi vestlema. sellest jutuajamisest kujunes üks südamlik kuid traagiline pooltund.
tuleb välja, et too meesterahvas oli ise kunagi muusik. laulja ning kitarrimängija. kuidas taa rääkis muusikast. armastusest inimeste vastu. maailma ilust. ma lihtsalt. jah, mul oli häbi ja piinlik oma murede pärast. mul oli häbi, et mul on kõik ja ma olen sellele liiga tihti pime. mul oli häbi, et inimestel meie ümber oli kõik, aga nad on liiga tihti sellele pimedad.
ta teadis nii palju muusikast ja lauljatest ja elust. ning et siis see suur, armastav süda on vangis kehas, mis ei taha olla.
järgmisel hetkel nägin muusikut cee lo.
siis leidsin end buckingham palace-i pargist. seal märkasin väikest jaapani meest, kes kõigest väest üritas oma trompeti noote seada. ikka üldse ei tulnud välja. ja minu jaoks oli see kõik äärmiselt armas. kaks inglise härrat kõrvalpingil itsitasid südamest. ja meil kõigil oli mingisugune suhtlus käimas. koos naersime, sealhulgas väike jaapanlane. ta naeratas mulle pärast väga musta c nooti ja ma lubasin talle, et see läheb paremaks. just dont give up. me kõik neljakesi jälle itsitasime. selleks ajaks oli meiega ühinenud ka noorpaar, kes olid lõunauinakult ärganud.
mulle meeldivad sellised päevad. palju ilusaid väikesi hetki. et jälle mõista, kui tänulik sa oled.
big love ja ärge unustage
s t a y h a p p y!
põnevil ja hirmul. teate ju küll, neid esimesi tööpäevi. aga ma arvan, et halb ei saa see olla, et seekord tõesti väga ootan. sest eelmiselt esimesel tööpäeval saatis mind lihtsalt tuim kohusetunne. ei mingit sära silmades. eks näis siis, mis nüüd saama hakkab.
noah and the whale, hurts, bombay bycycle club, friendly fires, the kills. tulge tulge. ja tulge ning ostke siidrit kah.
oh ja ma seisin sel laval. ma ütlen. sellised paigad jätavad su hingetuks. sest sa tunnetad tuhandeid ja miljoneid, triljoneid helivõnkeid, mis läbi aastate on nende seinte vahel oma kohta otsinud.
heli ja selle koha otsimisest veel nii palju.
minul on nüüd barbicani raamatukogu kaart ja ohoh, see oli minu jaoks järjekordne suursündumus. motowni soulist mozartini, broadway muusikalidest itaalia ooperini. kõik minu käeulatuses. laenutasin raamatu the voice doctor. juba seepärast, et see pagana kurgupõletik ei lase mul olla. ja nüüd ma siis loengi, mida doktor arnold maran räägib. larynx, vocal cords, molecules, inner ear, ligaments, muscle control, mucosa, resonating chamber. jah. see kõik on nii hirmpõnev ka veel kõigele lisaks.
no one knows how cats purr. we know that they purr when they are content. it was thought that they were so relaxed, they opened their vocal cords and allowed the upper part of their larynx, the first resonating chamber, to come together and vibrate when the air passes through. this would have seemed a reasonable explanation but the sound goes on when the cat is breathing in as well out. this also would be acceptable provided that there was a break in the purr as the cat changed mode from breathing in to breathing out. this does not happen. so basically no one knows how cats purr.
jätkame. kirjutasin lõpuks ometi sõnad loole, mis sai alguse juba kaks-kolm aastat tagasi. kui mitte rohkem. zoey with them sailors. kunagi sain jõuludeks brassai fotoraamatu. see läks mulle väga hinge. piltnik oli suutnud fotodele jäädvustada tohutu hulga kirge elu vastu. Paris de nuit, esimene fotokogu. sealt pilt nimega conchita with sailors, kohvikus nimega place d`italie. mulle jäi see millegipärast meelde. ja üks hetk ma leidsin selle oma mõteteriiulilt taas ja hakkasin kirjutama lugu zoey with them sailors. sest nimi conchita ei ole kõige meloodilisem. üritan sõnadesse panna võimalikult palju sellest ajastust. mitte et ma kunagi saaksin seda päriselt mõista. aga filmid, raamatud, muusika, pildid ja veidi ajaloo tunde ehk aitavad mind teeotsa peale. eks ma siis ütlen teile, kui olen suutnud need sõnad ka viisistada.
eile tutvusin mehega, kes on ülekeha halvatud. ise, oma hea tahtega saab ta vaid rääkida. ülejäänu jaoks on ta keha alla andnud. jah, ma ehmusin alguses ikkagi ära. ja mul oli häbi sellepärast. aga ma pean veel õppima.
ma istusin south bankil, lugesin oma raamatut ja ta sõitis oma rattastooliga minu kõrvale. alustas arvamismängu, et kas ma prantsusmaalt või itaaliast. ma tõesti ei saanud aru, miks ja mis. aga siis märkasin tema hooldajat. hästi elav ja armas naine. vaikselt hakkasime siis kolmekesi vestlema. sellest jutuajamisest kujunes üks südamlik kuid traagiline pooltund.
tuleb välja, et too meesterahvas oli ise kunagi muusik. laulja ning kitarrimängija. kuidas taa rääkis muusikast. armastusest inimeste vastu. maailma ilust. ma lihtsalt. jah, mul oli häbi ja piinlik oma murede pärast. mul oli häbi, et mul on kõik ja ma olen sellele liiga tihti pime. mul oli häbi, et inimestel meie ümber oli kõik, aga nad on liiga tihti sellele pimedad.
ta teadis nii palju muusikast ja lauljatest ja elust. ning et siis see suur, armastav süda on vangis kehas, mis ei taha olla.
järgmisel hetkel nägin muusikut cee lo.
siis leidsin end buckingham palace-i pargist. seal märkasin väikest jaapani meest, kes kõigest väest üritas oma trompeti noote seada. ikka üldse ei tulnud välja. ja minu jaoks oli see kõik äärmiselt armas. kaks inglise härrat kõrvalpingil itsitasid südamest. ja meil kõigil oli mingisugune suhtlus käimas. koos naersime, sealhulgas väike jaapanlane. ta naeratas mulle pärast väga musta c nooti ja ma lubasin talle, et see läheb paremaks. just dont give up. me kõik neljakesi jälle itsitasime. selleks ajaks oli meiega ühinenud ka noorpaar, kes olid lõunauinakult ärganud.
mulle meeldivad sellised päevad. palju ilusaid väikesi hetki. et jälle mõista, kui tänulik sa oled.
big love ja ärge unustage
s t a y h a p p y!
No comments:
Post a Comment