täna tulin ma tagasi. täna läksin ma tagasi. tagasi seal, kus unistused täituvad, purunevad. kus saadakse õnnelikuks, õnnetuks. kus leitakse, kaotatakse.
võin nii palju öelda, et täna on olnud üks veider päev. terve aastajagu emotsioone olen pidanud kannatama selle segase pea tõttu. selgitan. kell 11.40 tallinna lennart meri lennujaamas lennukile istudes olin mitte midagi ütlevas meeleolus. selline niisama olek, ja ega vist päriselt aru ei saanud, mis toimub kah. istusin lennukile ja mõnus niisama jätkus. veidi turbulentsi, ja minu süda rappus paigast, sealt kus oli hea rahulik. maandumisest rääkimata. ja see oli minu elu hirmsaim. lausa nii, et palusin teiste ja enda eest. tegelikult oli kena ilm ja pluss 19 kraadi. aga ju siis oli see selline sümbolistlik maandumine. tagasi raskele teele, mille olen ise endale määranud. oleksin tahtnud kellelgi lihtsalt käest kinni võtta. aga naine minust paremal oli paistes ja kuri. mis ma siis ikka.
kui jalg kindla maa peale sai, siis ütles taas tere tuttav rahu. sinna jääb tund aega kohvritega koperdamist. sellel ma pikemalt ei peatuks. nädala trenn sai tehtud. rongis london victoria suunas avastasin, et väljas on vapustavalt ilus ilm. ja siis avastasin, et ma ei tahaks mitte kuskil mujal olla praegu, kui just siin. siin rongis. oma mangomahla ja mõtetega. ütlesin endale, et nüüd olen invincible. ja quote-isin mõttes walt disneyt. if you can dream it, you can do it.
ohkasin sügavalt ja uskusin ennast täpselt clapham junctioni rongipeatuseni. kui ma lõpuks metroogabrixtonisse jõudsin, siis muutus kõik taas.
värskete puuviljade ja toore liha segunenud aroomid brixton marketilt tuletasid mulle nii palju meelde. see ei ole selline lõhn, mis meeldiks. ja isegi oh-mis-ajad mõttes ei meeldi. sest ma tahaksin jälle uuesti alustada. aga sel hetkel tekkis tunne, et ajan vana rida edasi ja sinna ma jäängi. hirmus halb hakkas. suure suhtumisega mustad ja kfc paberkotid tänavaäärtes ei teinud asja paremaks. kui siis mõni väike šokolaadisilme tibu naeratas, oli toredam. aga üldiselt ma mõtlesin, kui tore minu enda päris kodu on. ja kui ilusad on eesti inimesed. siis mõtlesin, et aga nüüd peaks ju see ka minu kodu olema. või noh. üks hetk ma pean ju otsustama nii. nii mõtiskledes olingi „koduukse“ taha jõudnud. kõik oli täpselt sama. väljaarvatud minu toa seinad, mis nüüd kollasega üle võõbatud. vaibal on ikka see pooleteisemeetrine must lohistamisjälg, mille ajalugu siiani ma ei tea. läägemagus toa lõhnastaja on seina pistetud. ja õlipritsmed on ikka pliidi kohal. sama vedelseep ning mürin akna taga ( tundmatu masin). see pole halb ega hea. lihtsalt ma tundsin, et pean saama ära. pead tuulutama. võtsin oma one-day travel cardi ja sõitsin london bridge-i.
alustasin oma tavapärast jalutuskäiku south bankil. kõige lemmikum toredam parem london on nii. kohv ja tuled ja pliiats ja paber ja thames. tean, et see oli kõigest üks päev. aga vahel kestab üks päev liiga palju hetki. homme olen parem.
olge teie ikka armsad.
No comments:
Post a Comment