kui ma hommikul silmad avan, siis näen otse aknast välja. täna sadas lund. esimest korda mu selles elus. ma arvasin, et ma ei taha kuuldagi talvemöllust, aga nüüd on põues kuidagi hell ja soe. ehk sellepärast, et jõulude tulekuga saan ju lõpuks koju. ja koju pole ma kunagi nii hirmus palju tahtnud. kõik tundub siit kaugelt nüüd pehme ja hea. nagu pesa roosast vatist, kuhu saab pugeda maailma eest. sest just maailma ma taga ajan. aga nagu kullimängus ikka, kõik käib kordamööda. kord jookseb ta minu eest, siis mina jälle tema eest.
kodutunde soojuses kuulasin täna hommikul ehalat. laulsin eesti keeles. ja mõtlesin kui vedanud mul on. ehmatasin margareti ehk oma emotsionaalsuse ja kolme pisaraga ära. aga ma tõesti olen õnnelik. mu kallid mu armsad. te olete mu muusikas. kogu aeg siin minuga. nagu ma ükskord lugesin. siis unustamisel pole mõtet. ja kogu mõte on unistamises.
esimese termi lõpuni on jäänud nüüd suur finaalmäng. kolm nädalat tõestamiseks, et now ive got the blues. jah, mind on selle lühikese ajaga voolitud mitmetahulisemaks ja varjumäng on tõesti rikkalikum. ma kuulan muusikat teisiti. alustan ehk isegi teistest asjadest kui varem.
enne ehk mõtlesin nii, et meloodia see esimene pilk ja attraction. siis sõnad see vahukomm šokolaadimusi sees. nüüd on igas loos nii palju rohkem kui luule ja viis. see on kuidas veri voolab, kust mõte on pärit. kiht kihi haaval võid ühest teosest koorida välja saladusi, mis su endale võidavad. poetry is my blood flow, jah chuck. and beibi how blue can u get.
kuna testid on tulemas. siis kuulan hommikust õhtuni vaid suuri nimesid, tänu kellele meil üldse muusika nii on nagu ta on. eksamineerin end ise ja üritan eristada john lee hookeri sügavust muddy watersi tumedusest. teate, et isegi elvis. there`s so much more. ma mõtlen sellele, et nüüd me pingutame, vaevleme,keerame igasuguseid nuppe ja ühendame kaableid, et leida saund, mis lõikaks inimeste südamesse. aga need mehed-naised sündisid sellega. nad elasid selles. omaenda kõlas. muddy watersi mürises ju vähemalt sama tumedalt, kui traktor, mida ta põllul töötades juhtis. Howlin Wolfi traagiline kärin annab ehk kõige ligilähedasema tunde pikkadest päevadest sharecropperina. ma pole enam kunagi sama.
mmh, ja siis need uskumatud daamid. Aretha, Ella, Nina ja Billie on igapäevased sõbrannad metrooreisidel. koos me mõtleme, milline võiks olla kevad marsil või lausa jupiteril. oh come rain or shine, ma jään.
ma olen enda jaoks välja töötanud meetodid, mis toimivad. kas või laupäevad koolis harjutamas või hilisõhtused blues-i maratonid. siis kuna meid õpetatakse sightsingingus kiirelt intervalle tabama erinevate viisijuppidega. leidsin enda jaoks suurepärase meloodia puhta kvardi eristamiseks. tõntõtõntõõ tõtõtõõ. a-team, beibi. hihi, ma olin päris uhke selle avastuse üle.
eks, tumedaid toone on ka kooliellu lisandunud. aga teate, ma ei hakka sellest praegu rääkima. sest kõik hea kaalub niikuinii üles. ja kõik halb juhtub põhjusega. ma niikuinii õpin.
stay happy
:)
ReplyDelete